NUMBRID KÕNELEVAD

Mulle meeldivad numbrid. Vaatad neile otsa ja saad kohe aru, kui suur, kui väike, milline muutus ja kuhupoole. Ülevaatlikud, iseloomustavad ja enamasti hästi hoomatavad. Eriti hea, kui nad on täpsed. Alati kahjuks see nii pole, aga siis on nagu statistikas- lubatud vea piires :D
Igal sügisel, kui Muhedikupapa pöab kuusehekki, pakun ma ta pikkust umbes ja mõtlen, et ükskord ometi oleks ta tarvis ära mõõta. Nüüd siis lõpuks sai see teoks. Ja mitte ainult hekk, vaid kogu aed. Mitte virtuaalselt, vaid sirkliga.

I HEKID
Kokku on meil neid 398m s.h
mittepügatavat pajuhekki 131 m idapiiril
Kord paari aasta tagant ühelt küljelt korrastatavat viirpuuhekki 30m
Mitu korda suve jooksul pügatavat magesõstrahekki 6m
Rasket kuusehekki 231m. See tuleb saega kaks korda läbi käia, et korda saaks küljed ja siis kolmas kord tellingutelt käib pealt pügamine. Kui ma pakkusin, et teda on umbes pool kilomeetrit, eksisin kõvasti, sest üle tuleb tegelikult käia 693 meetrit ja teistpidi on ta üldpikkus siiski vaid alla  poole poolest kilomeetrist :)
Algul mõtlesin, et ei pane sellesse postitusse ühtki pilti, aga ma otsustasin ümber. Mõni ju ikka võib olla. Kõige vanem hekiosa ei ole aia piirdel, vaid hoopis eraldab kõige vanemat aiaosa uuematest.

II PÜSIKUTE ISTUTUSALAD 2175m2
See number päris täpne pole, sest kesse ikka viitsib kõiki neid kaari ja lookeid väga täpselt välja mõõta. Aga ta on pigem suurem, kui et väiksem, sest kõik ümardused tegin ma allapoole. Enamiku sellest oleme me katnud multšiga. Multšimata on 280m2 ja ma ikkagi haun mõtet, et nii see jääda ei saa.
Varjuaeda on meil täpselt 900 m2,  istutusala hõlmab sellest umbes 700m2 -750m2

Tänaseks on taimed kenasti leheteki all. Teerajad puhume loomulikult puhtaks, sest neile ei tohi tekkida huumuskihti

Vana ja uue aia kokkuajamisel tekkis 1200m2 suurune iluaed. Tervenisti võib teda pildistada vaid taevast.

Teised istutusalad on väiksemad, aga kokku annavad ikkagi 270m2
Isegi pisikesena tunduv kiviktaimla on 60m2 suurune

III VEESILMADE  all on meil 165m2

IV MÜÜRE kokku on meil laotud 115m
Nemad üldiselt üldpinda ei vähenda, on ju müür ikkagi suhteliselt õhuke ehitis.
Neist esimesed olid puhas käsitsitöö. Ma ei kujuta ette, kas siis oligi nii kombeks või polnud tõesti kuskilt mõnd traktorit appi saada. Üks asi on ladumine, aga nad oli vaja ju põllult kokku ka tassida.
Selline oli esimene :) Nüüd, peale tiigi ehitamise tuli teda veidi ümber teha, sirgest krundi piirist sai pehmem ja looklevam ääris v.t. eelmist fotot.

Üks kõige rängematest töödest, mida mees ja poeg kahekesi punnisid teha, oli keldri sissepääsu maakividega vormistamine. Kokku oleks nagu seinu numbriliselt ju vähe, vaid 8m2, aga sinna läks kive üle 4m3 ja enamasti oli nad tõelised mürakad, mis oli vaja üksteise otsa tõsta. Need pisikesed, mis vasakul paistavad, arvestuse hulka ei mahu, aga enamvähem 4m3 on neid ka seal. Siia päike ei paista ja tänaseks on need kivid kaetud samblaga.

Kuipalju siia triitonile ja tiigi tagaserva kive läks, me tookord ei arvutanud. Põhi on siia õnneks küll traktoriga tõstetud, pealmine viimistlus käis aga ikka  käte ja labidaga.

Veel üks müür, sukulentidele

V OGOROODINA on meil pisike, vaid 28m2. Võiks ju veidi suurem olla, aga ka sellest piisab.

VI NIITA on vaja 17 345m2, sellest  veidi üle 12 000m2 on pargi ja teise väiksema põõsastikuala all, kus niisama lihtsalt juba läbi ei sõida. Traktoriga on vaja nikerdada ümber puittaimede ja pärast veel nende ümbrused ära ka trimmerdada.

Numbritele otsa vaadates võib jääda mulje, et ma räägin raskest tööst. Kaugel sellest. Ma ei kurda tehtud töö üle, see polnudki ju nii hull. Ja kui tõsiselt mõelda, oli see pigem nauding, keegi ju meid ei sundinud. Aia rajamine oli meie valik, see sobis meile ja me tegime kõike õhina ja lustiga. Aia areng on olnud pikk protsess, päevaga ei saanud midagi valmis. Aga tänu aiale oleme saanud palju ringi sõita, palju näha ja palju õppida. Ja kõik me kõige paremad sõbrad nii kodu- kui välismaal on nii või teisiti seotud aia ja taimedega. Ja kõigele lisaks veel see hindamatu emotsioon, mida üks oksake, kõrreke, õieke, libleke või helbeke sulle pakkuda suudab. Ma arvan, et me oleme väga õnnelikud inimesed.

Lõpetasin nii taimeinventuurid kui nimekirjade korrastamise. Ma olen kahe aastaga ära jaganud headele inimestele 108 nimetust taimi (põhiliselt on need olnud püsikud). Kuigi need numbrid olid ka suured, mis ma varju juurde muretsesin, on siiski tugev tendents püsikute vähendamise poole.
Eelmisel talvel hävis  suureleheline kubernerilill, 2 habemätta sorti ja 1 ainuroo sort, kokku 4 nimetust. Ei meeldinud neile see iiri talv. Hea, et niigi läks, see talvine vesi ja soojus oleks võinud veel rohkem kurja teha. Ka Aiasõbra kuldkingad ei kõssagi, aga nemad kannan ma maha, kui nad tõepoolest ära mädanesid, järgmisel aastal.

Tänane hommik tuli uduga. Päike on paistnud alates kella 9-st ja sooja oli päeval 12,9C. November!