OPERATSIOON Õ ehk NII TÄITUVADKI UNISTUSED

Lugu algas 25.septembril kui me käisime vaatamas, mismoodi meistrid puunottidest seal peituvat välja võluvad.
 Nii, kui ma nägin seda tagumist, veel koorimata palki, tegi mu süda mitukümmend jõnksu. Siin on ju peidus sõnajalad!!!!

Ega ma tol hetkel rohkem mõelnud, lihtsalt oli väga huvitav. Aga painama jäi mind see taiese algus küll ja mida edasi, seda rohkem ma talle mõtlesin kuni lõpuks oli igasugune rahu kadunud. Seal oli palju ilusaid töid, aga mitte ükski ei pugenud mulle sedasi hinge kui see, millest ma isegi ei teadnud, mis sealt koorumas on.
Ma ju teadsin, et seal tehti temaatilist tööd ja igale tööle oli juba ette planeeritud kindel koht. Aga siis äkki Lendav Anni muu jutu sees ütles, et näe kui tore, et Kaaren ka ikkagi otsustas saagimist harjutama tulla ja et leidsime talle ka sellise palgi, mida me siia planeerinud ei olnud. Olin veel järgmise päeva kui sütel, kas ma julgen suu lahti teha ja nii tasa-tasa küsida, kas ma mitte mingil tingimusel teda omale ei saaks. Lõpuks võtsin südame rindu. Äraütlemine oleks olnud ju päris loogiline ja see polnuks ju ka veel maailma lõpp. Aga selge, alati tuleb küsida, sest tunni aja pärast oli ta meie kodus. hopsti, kohal! Poolikuna, alles alustatuna :)

Temaga oli veel tükk tööd teha, saagida ja veelkord saagida ja siis lihvida kuni me sõnajala- või metsa- või varjupiigale võis puidukaitse peale tõmmata. Seda vähemalt kaks korda.

Sääraseid skulptuure ei panda paljale maale. Et ta kaua püsiks, valatakse neile alus. Enne paigaldamist tegi Muhedikupapa meie neiukesele ümbrust puhtamaks, laasides kuuse maapinnal lamavaid vanu oksi.

Täna siis oli see päev, kus kuju pidi oma kohale saama. Lähimad aalujad, keda appi palusin teda üles punnitama ja poja pere olid täpselt õigel ajal platsis ja töö võis alata.
Täiendav kaitse põhjale

Ja nii ta sõidab

Ja nii teda tõsteti

Ja nii ta püsti sai

Autor oma tööd hindamas. Ma ei saa aru, miks üliandekad inimesed on nii tagasihoidlikud oma andeid reklaamima, realiseerima ja eksponeerima.

Sellest oli vähe, et skulptuur püsti, ta oli veel vaja alusele korralikult kinnitada ja see võttis üksjagu aega. Selgus, et betooni puurimiseks jäi akutrellidest väheks. Õnneks polnud Otil koju palju maad ja kui vägevam riist kohal, läks töö nagu nalja.

Siin ta siis nüüd seisab. Valvab me varjuaeda ja vaatab meile kõikjalt, kui me siin liigume, otsa. Peale paigaldamise koristasid tublid mehed ümbruse ja viisid eemale teda seganud kännud.

Me varjuaed on tamede tarvis pikitud vanade kändudega ja mu sooviks oli, et see skulptuur oleks veidi rustikaalne ja mitte väga pehme, vaid nimelt veidi kandiline haakumaks koha iseloomuga. Nii saigi ja ma olen Kaarnaprouale ülitänulik. Andsin talle vabad käed ja ta tabas lennult selle, mida soovisin.
Suvel kasvavad ta ümber sõnajalad. Ilmselt said need täna kannatada, aga meil on neid võimalik siia lisada.

Loomulikult järgnes sellele suurele aktsioonile kuum supp ja üleüldse veidi pikem koosistumine. Tänane udune ja sombune ilm laskis küll töö ära teha, aga vali tuul ja rõskus pugesid sõpradele kontidesse. Inimesed oli ju vaja üles soojendada.
 Kui ma ütlesin, et ma praegu ei teagi veel täpselt, mis me piiga nimi on, sest kõik, mis sobis, oli kuidagi lohisev ja kohmakas, pakkus Ott välja Õie. Jah, muidugi. Õis on ju sõnajala kõige tähtsam osa :D ja nii me siis käimegi oma Õiet vaatamas ja silitamas.
Et tuul oli veel üsna mõõdukas ja lubas teha lõket, läkski osa seltskonnast põletama Õie ümbert kokkukorjatud sodi.

Niisugune oli tänane ilus päev. Skulptuur sai püsti ja avatud ja ristitud ja lõkkega lõpetasime tänavuse suvehooaja.
Aitäh kõigile abilistele, sügav kummardus kujurile.