Saturday, November 7, 2015

OPERATSIOON Õ ehk NII TÄITUVADKI UNISTUSED

Lugu algas 25.septembril kui me käisime vaatamas, mismoodi meistrid puunottidest seal peituvat välja võluvad.
 Nii, kui ma nägin seda tagumist, veel koorimata palki, tegi mu süda mitukümmend jõnksu. Siin on ju peidus sõnajalad!!!!


Ega ma tol hetkel rohkem mõelnud, lihtsalt oli väga huvitav. Aga painama jäi mind see taiese algus küll ja mida edasi, seda rohkem ma talle mõtlesin kuni lõpuks oli igasugune rahu kadunud. Seal oli palju ilusaid töid, aga mitte ükski ei pugenud mulle sedasi hinge kui see, millest ma isegi ei teadnud, mis sealt koorumas on.
Ma ju teadsin, et seal tehti temaatilist tööd ja igale tööle oli juba ette planeeritud kindel koht. Aga siis äkki Lendav Anni muu jutu sees ütles, et näe kui tore, et Kaaren ka ikkagi otsustas saagimist harjutama tulla ja et leidsime talle ka sellise palgi, mida me siia planeerinud ei olnud. Olin veel järgmise päeva kui sütel, kas ma julgen suu lahti teha ja nii tasa-tasa küsida, kas ma mitte mingil tingimusel teda omale ei saaks. Lõpuks võtsin südame rindu. Äraütlemine oleks olnud ju päris loogiline ja see polnuks ju ka veel maailma lõpp. Aga selge, alati tuleb küsida, sest tunni aja pärast oli ta meie kodus. hopsti, kohal! Poolikuna, alles alustatuna :)

Temaga oli veel tükk tööd teha, saagida ja veelkord saagida ja siis lihvida kuni me sõnajala- või metsa- või varjupiigale võis puidukaitse peale tõmmata. Seda vähemalt kaks korda.
Sääraseid skulptuure ei panda paljale maale. Et ta kaua püsiks, valatakse neile alus. Enne paigaldamist tegi Muhedikupapa meie neiukesele ümbrust puhtamaks, laasides kuuse maapinnal lamavaid vanu oksi.


Täna siis oli see päev, kus kuju pidi oma kohale saama. Lähimad aalujad, keda appi palusin teda üles punnitama ja poja pere olid täpselt õigel ajal platsis ja töö võis alata.
Täiendav kaitse põhjale

Ja nii ta sõidab



Ja nii teda tõsteti




Ja nii ta püsti sai
Autor oma tööd hindamas. Ma ei saa aru, miks üliandekad inimesed on nii tagasihoidlikud oma andeid reklaamima, realiseerima ja eksponeerima.

Sellest oli vähe, et skulptuur püsti, ta oli veel vaja alusele korralikult kinnitada ja see võttis üksjagu aega. Selgus, et betooni puurimiseks jäi akutrellidest väheks. Õnneks polnud Otil koju palju maad ja kui vägevam riist kohal, läks töö nagu nalja.


Siin ta siis nüüd seisab. Valvab me varjuaeda ja vaatab meile kõikjalt, kui me siin liigume, otsa. Peale paigaldamise koristasid tublid mehed ümbruse ja viisid eemale teda seganud kännud.


Me varjuaed on tamede tarvis pikitud vanade kändudega ja mu sooviks oli, et see skulptuur oleks veidi rustikaalne ja mitte väga pehme, vaid nimelt veidi kandiline haakumaks koha iseloomuga. Nii saigi ja ma olen Kaarnaprouale ülitänulik. Andsin talle vabad käed ja ta tabas lennult selle, mida soovisin.
Suvel kasvavad ta ümber sõnajalad. Ilmselt said need täna kannatada, aga meil on neid võimalik siia lisada.

Loomulikult järgnes sellele suurele aktsioonile kuum supp ja üleüldse veidi pikem koosistumine. Tänane udune ja sombune ilm laskis küll töö ära teha, aga vali tuul ja rõskus pugesid sõpradele kontidesse. Inimesed oli ju vaja üles soojendada.
 Kui ma ütlesin, et ma praegu ei teagi veel täpselt, mis me piiga nimi on, sest kõik, mis sobis, oli kuidagi lohisev ja kohmakas, pakkus Ott välja Õie. Jah, muidugi. Õis on ju sõnajala kõige tähtsam osa :D ja nii me siis käimegi oma Õiet vaatamas ja silitamas.
Et tuul oli veel üsna mõõdukas ja lubas teha lõket, läkski osa seltskonnast põletama Õie ümbert kokkukorjatud sodi.

Niisugune oli tänane ilus päev. Skulptuur sai püsti ja avatud ja ristitud ja lõkkega lõpetasime tänavuse suvehooaja.
Aitäh kõigile abilistele, sügav kummardus kujurile.

12 comments:

  1. Mida rohkem ma Õiet vaatasin, sea ilusamaks ta läks :) Ilus päev oli tõesti, ilmgi ei vedanud ju alt, praegu sajab mulinal :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, meil ka, aga eks seda vihmakest oligi juba hädasti vaja. Nii, et igati kordaläinud päev

      Delete
  2. Ilus ja sobib nii täpselt, autorile jätkuvat täpset kätt ja loomingulist silma

    ReplyDelete
  3. Nii uhke kuju esimese korraga!:) Minul on küll niisugune tunne, et Kaaren on kas paduandekas, mitu suve vargsi harjutanud või lausa mõlemat.:)

    ReplyDelete
  4. Kaaren ongi nii paduandekas kui skulptuuri õppinud. Materjal ja tööriist on siiski uued ja kui esimene katse juba nii hästi välja tuli, siis tore mõelda, mis uhkeid asju selle saemeistri käte alt tulevikus veel tulla võib. Muhedikele ka braavo hea võimaluse tabamise ja sõnajalametsa valvuri kojuaitamise puhul.

    ReplyDelete
  5. Tõeliselt vahva tegelane ja kui äge see pilt võib veel olla, kui need sõnajalad seal ümber elegantselt heljuvad. Õiele pikka ja säravat iga!

    ReplyDelete
  6. Mul on teie kõigi pärast nii hea meel :), Kaaren ongi paduandekas, ainult ta ise ei taha seda endale tunnistada. Ootan pikisilmi, millal need uhked kujud ka siinmail kanda kinnitama hakkavad.

    ReplyDelete
  7. Arvuti sõi mu pika ja ülistava kommentaari ära aga ma kirjutan ikkagi uuesti, et mul on nii hea meel, et see suurepärane kunstiteos nii õige paiga leidis. Tubli Kaaren!

    ReplyDelete
  8. Ooo, mul on jube kahju, et ma ei saanud Õie püstitamise juurde tulla, aga 90-aastane tädi Helju oli ka vägagi külastamist väärt. Tuleb tulla jälle omaette vaatama...

    ReplyDelete
  9. Tänavune aiahooaeg on kuidagi eriliselt loominguline. Tore, et Kaaren oma kunstikapi ust veidi veel paotanud on:) Nüüd pole muud kui kapist välja:) !
    Muhedikule aga õnnitlused unistuse täitumise puhul, Õie on nagu kirss tordil!

    ReplyDelete
  10. Oo! See on isegi ekraanilt vaadatuna muljetavaldav, aga tundub, et õige mulje saamiseks tuleb ikka ihusilmaga kaema tulla.

    ReplyDelete
  11. Imeline! Ja küll meil on ikka palju andekaid Aalujaid!

    ReplyDelete