JUULIKUUMA ILUERI

Alustasin eelmist postitust sõnadega, et mulle meeldib tänavune suvi. Just samast päevast alates võin öelda, et mulle EI meeldi tänavune suvi. Õigemini, mulle ei meeldi see grillpannil elamine. Kuigi mõnel õhtul näib, et rohkem pole seda pöörast kuumust enam kuskilt välja pigistada, siis iga järgmine hommik tõestab vastupidist. Hädasti oleks vaja veidigi inimlikumat ilma. Aga seda paluksin küll mitte mürgeldades, vaid kuidagi tasapisi teha.
Vaatamata põrgukuumusele õitseb aed kui meeletu, kõik taimed on veel triksis-traksis püsti ja heingi roheline. Kastnud me pole ja ega seda vist saakski eriti teha.
Ühel ööl mõtlesin, et nii kaootilisi postitusi kui eelmised, ma enam ei tee. A kussa saad, kui igas aianurgas toimub midagi huvitavat ja mingi süsteemi loomiseks lihtsalt polegi aega. Kõnnin fotokaga sinna, kuhu parasjagu kergegi varjuke ulatub ja püüan jäädvustada hetke.
Aedtradeskantsiad on omapärased ja armsad. Eks nad kipu vahel ka jalutama, aga nad on nii ontlikud tegelased, et päris umbrohtu nad endast ei kujuta. Tilgake sinist vaid jahutab juulikuist värvilõõska

`Sunshine Charm` seevastu särab kui päike ega kavatsegi kuhugi kõndida.

Varjuaias toimub pidevalt midagi põnevat
Kui see 80cm kõrgune tegelane eile õide puhkes, vaatasin, et ohhooo, millise vägeva lõokannuse ma olen saanud, vaid lehestik on na imelik. Aga neil uuekestel tuleb alati kontrollida silti ja siis veel ka teisi kanaleid uurida. Tegemist on hoopistükkis hundihambaga (Astragulus canadensis) eestikeelset vastet ma esimese hooga talle ei leidnud ja otsimiseks aega pole

Tihe habemätas (Liriope muscari) `Okino` on teistest sortidest virgem

Harilik kullerkupp (Trollius europaeus) `Alabaster` võib oma ühe pisikese tagasihoidliku õiekesega  üsna märkamatuks jääda

Rohthortensiad hoiavad oma õisi alaspidi ja esmapilgul tundus mulle, et midagi on vussis ja ma olen saanud vaid ühe liigi. Lähemal vaatlusel selgus aga, et kõik on õige
Hiina rohthortensia (Deinanthe caerulea)

erineb päris kõvasti jaapani rohthortensiast (Deinanthe bifida)

Varjuaia serva on vanadest aegadest jäänud kaunis teleekia (Telekia speciosa), kes sobib oma kohale päris hästi ega põlga ka päris korralikku varju

lehestik

Täiesti teenimatult on jäänud eksponeerimata potis talvitunud, nüüd korraliku kasvuhoo sisse saanud harilik trompetipuu (Catalpa bignonioides)

Päikeseaia võlur suureõieline laikellukas (Platycodon grandiflorum)

 Veel üks sinine ime - hõre suvitähik (Triteleia laxa) on kogemata jäänud kõrgete püsikute vahele ja tuleb sügisel ilmtingimata paremasse paika ümber tõsta

Sama tuleb kevadel teha Milda imekauni kingituse, sametise, tumeda südamiku ja  hõõguvpunaste kroonlehtede tippudega karvase päevakübaraga (Rudbeckia hirta) `Cherry Brandi`. Miskipärast ma arvasin pisikest taimekest vaadates, et ta peaks päris kõrgeks kasvama, aga juba teist aastat on ta kõrguseks umbes 40cm.

Kevadel oma potivintsutused üle elanud ameerika varsakabi (Caltha leptosepala) on olnud mu suureks unistuseks. Ilmselt on ta uues kodus kohanenud.

Pildistasin veel sõnajalgu, flokse ja aedhortensiaid, aga nemad jäävad küll oma eri ootama.
Päevaliiliatega on raskem, kõrvetavas päikeses pole mina neid võimeline pildistama, aga õhtul otsustavad jälle nemad puhata
Üle terrasiheki

hilisõhtul värvivad kauguses vaadet ka õitsenud õied

2001.a. põuaga hävis me suur astilbekolletsioon, alles jäid vaid loetud sordid. Paari sordi  asemele istutasime iileksi. Ju mingi pungake selle all kosus ja eile avastasin õitsva `Amethysti`

Meie igapäevased külalised
Kus mu pere ometi jääb?

Tulevad, tulevad :)

Pärna varjus valmis laud-tool. Nii tänuväärne materjal, hädasti oleks neid aluseid juurde vaja

Maailmas on avastada nii palju uut ja huvitavat, kui vaid seda....väravat....ees ei oleks :)