NÜÜD KÜLL AITAB!

Terve kuu tinahalli taevast ja lakkamatut sadu on isegi mulle, kes ma üldiselt igas asjas ka midagi head näen, hakanud halvasti mõjuma. Nii palju raisus päevi, kus aias üldse midagi liigutada ei saa :(
 Juuli jätkab seda, mida juuni alustas.
Aga noh, suvi ju ikkagi.
 Elu võib vahel olla maasikas

tänu vihmale ka puravik või kuuseriisikas. Need on sel aastal tekkinud meil serblaste alla

aga mitte lill
Kõik kõrgemad ja raskemad õied ja õisikud on maadpidi pikali või muidu lääbakil ja tänaseks pruunid. Paljude püsikute ja põõsaste õied ja õienupud mädanevad. Suured lopsakad kurerehad ja paljud muud võimsad kuhikud on lösakil laiali. Aediirised vajaksid kiiresti puhastamist, sest nii varast ja nii hullult massilist laikhallituse levikut pole ma varem näinud.

Midagi on ikka head ka. Puittaimed rõõmustavad, pikimad on rumeelia männi meetrised kasvud.  Sõnajalad ja varjuaia noored mõnulevad samuti.
Kui poleks aeg-ajalt sisse astuvaid häid külalisi, kellega on alati mõnus aega veeta, võiks päris musta masendusse langeda.
Aga nüüd paluks küll nädalakese kuivemat aega. Aias oleks hirmsasti vaja kääridega toimetada. Niita ja rohida ka. Ja nulgude villtäidele oleks ka vaja tuul alla teha. Kolm potikest oleks vaja kiiresti maha panna. Alla 10 taime ootab varjuaia lõpetamist. Üks kastike jääb pottidesse talvituma, sentimeetriseid kasetittesid ju veel ei istuta, selliseid pisitegelasi on teisigi.
 Aga sajab, sajab...