Ilusaks hakkas ilm muutuma juba üleeile õhtul. Eilne päev oli aga lausa rõõm. Päike paistis, linnud laulsid ja elu oli jälle lill.
Muhedikupapa niitis, heinamaa hakkas jälle muruks muutuma.
Niimoodi muidugi ei pildistata, et kaadri nurkadesse mingid üleliigsed vidinad jäävad. Aga niidetud aed on nii ilus, et üks päikesevarju jupike ei segagi nii väga selle imetlemist
Mina lõikusin äraõitsenud siberlaste seemnekupraid. Ilusa õitsemise eest tuleb neid tänada, aga mitte kurnata. Seda enam, et sealt ju ühtki sorti niikuinii lootagi pole. Vahepeal aga vaatasin ka ringi, kas ja kus midagi huvitavat sündinud on.
Meil on vaid paar elulõnga.
J.Kivistiku `Romantika`, eks see pärisromantika ju selline müstiline ja tume värk olegi :)
Tänavu on vist kõigil elulõngade õied tõepoolest ilmatuma suured, see õis on päris juhuslikult valitud, säärased on nad kõik.
Sel aastal nii uhket kaktuste õitsemist ette pole näha kui eelmistel suvedel, sest kevadine hiliskülm rikkus palju õiepungi. Mõni sort tundub küll vapram kui teised
`Bern` särab kivide vahel kui tuleleek
Meie võrdlemisi askeetlik kaktustele mõeldud kivimüür on tänavu muutunud väga eksootiliseks. Nii mitmegi kivi vahelt uudistavad maailma sõnajalad. Siin ta nüüd hõiskab käed püsti "mina tulin" :). Eks need üsnagi tavalise välimusega tuleb astlaliste vahelt pintsettidega kätte saada.
Aga tema on küll huvitav. Kevadel keeras ta end lahti samasuguse udupeana kui austria sõnajalg (Dryopterisdilatata) `Stansfieldii`, nüüd sarnaneb ta olemiselt ja lehtede hõreda asetsuse poolest veidi meelis-sõnajalale (Dryopteris affinis) `Linearis`, aga et ta lehetipud on harunenud, on ta hoopiski veidi meelis-sõnajala `Cristata Capitata` moodi. Võibolla kasvades on ta tüüpilisema välimusega, aga võibolla on meil nüüd tekkinud hoopiski Dryopterise perekonna mingi uus vorm. See oleks küll tore. Kuidas, ta kätte saada, pole me veel välja nuputanud, sest ilmutas ta end nii suurte kivide vahelt, et meil tuleks pool müüri laiali lammutada ja see pole enam sugugi huvitav.
See punane siilkübar (Echinacea purpurea) `Green Wizard` meeldib mulle just oma veidralt omapäraste õite tõttu
Õhtul, enne laulupeo I kontserdi ülekannet, tõi kaasa tuppa ilusa õie. Temast jätkus kogu kahe korruse odöörimiseks.
Tänane hommik algas samuti päikesepaiste ja päris rõõmsanäolise rahuliku taevaga
Koos abilisega alustasin aediiriste puhastamist. Peale suuri sadusid, mis pigem uputust meenutasid, rohida veel ei saa. Savine pinnas kannatas küll juba peale astuda, aga juuri ta veel kätte anda ei taha, rääkimata sellest, et muld ei kavatsegi veel laiali murenedai. Aga seda sodi kogunes poolest istutusalast 2 traktori kärutäit.
Hingetõmbepausi ajal uudistasin kui kaugele kaasa oma Tuuliku teega jõudnud on. Üksi pole tal seal sugugi kerge, aga minust seal abi ka poleks. Ja nii ma siis uurisin, mis sünnib valmis varjuosal
Ma kujutan ette, kuidas näeb välja suur lursiku puhmik, kui ta peal hõljub tulevikus selline valge vahupits.
Ega kanada vesileht talle alla jää. Rahe on küll korralikult räsinud ta ilusaid suuri lehti, aga õitsemist see ei sega. Ka temast on kasvamas midagi pööraselt ilusat. Juba need kaks korda kroonlehest pikemad tolmukad on omaette väärtus.
Praegu on see hetk, kus lilleõisi on vähe ja aed on muutunud enne päevaliiliate õitsemist peamiselt roheliseks ja see mulle meeldib. Päris õitetu aed muidugi pole, selle eest hoolitsevad mitmed põõsad..
Alati imetlen ma ebajasmiine. Peale `Schneesturmi´ ma enam midagi muud pildistada ei jõudnud.
Nii ta tuli. Suure kohina ja mühinaga täiesti tavatust ilmakaarest.Ega ma trepilt enam kaugemale saanudki.
Esialgu ei paistnudki ta nii must ja ähvardav. Näis isegi, et pilv vajub linna või alevi peale, aga siis võttis ta kätte ja keeras ringi otse meie kohale ja siis jagus tal jõudu kümne eest. Oh seda 1,5 tundi kestnud tulevärki, koos säärase sajuga, et vahutas nii me tiik, kui see, mis alla tuli. Teist samapalju kestis järellainetus, pikne kord tuli, kord läks. Hüvastijätukärgatus oli tal erilist väge täis, õnneks midagi hullu ei juhtunud. Kogu sellele 3-tunnisele võimsale ilmaetendusele järgnes tunnine seenevihm. Praegu ei teagi, kas homme saab ka ülejäänud pool aeda korda või ei kanna pinnas mind üldse.
Aga hetkel on kogu õu täis sulaselget osooni ning soe maa aurab ilmselt uusi pilvi :). 27-st soojakraadist jäi järele 16.
No on ikka imelik see ilma värk ! Igatahes Tallinna jumal on eestlane , nii ilusaid ilmu pole sel suvel veel olnud.
ReplyDeletemõni lill on ikka tõepoolest ilusam kui teised, lursik ja vesileht on võrratud ja see jumalteabmissõnajalg :D, eks ta siis seal peabki kasvama kuhu ennast sättis, küll taim teab :D, igavesti põnev on see küll
ReplyDeleteSee kanada vesileht on tõesti hullupööra armas. Aga müristas täna meilgi poole viie paiku, isegi päris kõvasti, nii et juba jõudsime riistad seinast kõik välja tõmmata... ja siis läks see kuhugi mujale. Noh, nüüd ma tean, et tuli teile. Meil siin ei piiskagi.
ReplyDeleteMeil isegi ei müristanud ja hullem on see, et lähemaks kolmeks nädalaks ei luba ükski ilmateade vihmatilkagi. Hoia siis sihukeses kohas taimi elus...
ReplyDeletejaa, niidetud pind toob kõik nii esile. Kaunis vaade ja niitja rahulolu.
ReplyDeleteOi, lursik õitseb juab teist korda siis! Ju talle meeldib seal. Vesileht on ka imekaunis, varjuaias on ilmselt üks mõnus kasvusahin.
Loodetavasti saate selle sõnajala ikka mingi valemiga kätte. Lahe, et niimoodi tuli.
Seal see möll siis käiski, olin õues ja kaugel oli näha kuidas sinised joad alla tulid. Meilt läks rahumeelselt üle.
... ja Viljandist olla saanud päevaks Veneetsia...
ReplyDeleteOh need avarused, silm puhkab ja hing hõiskab
ReplyDeleteVaatan mina neid kahte elulõnga pilti ja saan kohe aru, milline taim aias välja näeb - ilus muidugi minu meelest. Kahju, et müügipildistajad peavad iga hinna eest ostma meelitama ning enamasti pakuvad vaid ühe õie pilti otsevaates.
ReplyDelete