ÄRA TEGIME!

Juulist on kolmandik kadunud. Kuu esimesed päevad kuulusid veel vihmale ja kui siis 4.07 õhtupoolikul hakkasid pilved päikese ees taanduma, hakkas ilmselt Lõunaosariikide kõigil aednikel kiire. Üle kuu omapäi toimetanud aed oli vaja kuidagi korrale kutsuda ja talle uuesti siivsam välimus anda. Kohe rohida ei saanud, aga kääritöö kõige lamandunud ja lösakil, samuti haigustunnuseid näitavate taimede kallal oli vägagi asjakohane. Aediiriste puhastamine oligi kõige aegavõtvam töö ja nad tuleb lähipäevil uuesti üle käia.

Rohima sai hakata alles üleeile, siis oli maa peale 6.juuli rahet tahenenud mõnusaks ega olnud kitsi juurte välja andmisega. Kivi -ja kergkruusa multšiga aladel sai kohe toimetama hakata.
Tänaseks on aed puhas.  Kogu kaos likvideeritud. Kokku kogunes lehti, varsi, õisi, umbrohtu 5 traktori kärutäit.
Sellega on küll nii, et ju kuskilt jälle midagi end näitama hakkab, aga nende üksikute eemaldamine on juba hoopis lihtsam töö.
Meil oli kevadest saati ripakil veel üks suurem ja tõsisem tegevus. Aga ka see sai eile hilisõhtuks tehtud, päris oma jõududega.
Tuuliku tee on nüüd valmis.
Teha polnud ainult tee. Kõigepealt oli vaja mängida turbapätsidega, et II osa tagumine külg ka püsti püsiks.
Valminud on vähem kui pool

 Tee alus oli umbrohu pimendamiseks kaetud, pakkude paigaldamiseks oli vaja see eemaldada, teealust veidi süvendada ning nad siis uuesti kõige halva vältimiseks tagasi panna. Paigaldatud pakkude vahede täitmine liivaga võttis samuti aega. Tegevustandrile sai liiv lähemale küll käruga, aga kohale tuli ta labidaga panna, et mitte turbapätse rikkuda.

Pinnas on veel täitmata, turbakottidesse on märgumiseks lastud hulk vett. Vasakule, sissesõidutee ääres kasvav vaarikas on eraldatud muust osast sügavale kaevatud plekiga, mis nüüdseks on liivaga varjatud

Kogu seda serva, istutusala ja teed korraga pildile ei saa. Lookleb ja keerleb ning on ta samamoodi kurviline nagu me külavaheteedki. Orge ja mägesid me siiski tekitada ei tahtnud. Lood oli pidevalt kasutuses. Tegelikult sundisid selle tee käänuliseks kunagise pisikese krundi piirdele istutatud esimesed põõsad ja puud, kellest ma loobuda ei raatsinud.

Lõpp paistab. Vasakule tee serva polnud turbapätsi panek enam mõttekas. Aga et päästa tulevikus tee umbrohust, oli vaja ta kuidagi isoleerida vasakule jäävast niidetavast alast. Sinna tagus Muhedikupapa mahalõigatud ploomide oksaroikaid. Euroalused ja muu sodi on nüüd samuti koristatud, tööriistad omal kohal

Viimaseks tööks segasime istutusmulda kompostist, aiamullast, turbast ja liivast, nii sai täidetud kogu tõstetud pinnas ja hilisõhtul kohale ka pottidest kangesti pääseda tahtnud taimed.
 Istutusalade pinnas on täidetud. Tee on valmis. Hädatarvilikud taimed istutatud.
Peale kastmise on näha, et siia lõpuossa on veel vaja liiva tuua, aga see on juba üsna pisike liigutus. Las ta vajub veel veidi. Suure varjuprojekti II osa, mille kevadel ette võtsime, jääb vasakule. Aga, et paremale jäi sirelite juurde osa, mida kuidagi niita ega rohida saanud, sai teoks ka veel pisike III osa. Põnevaid taimi on maailmas ju veel küllaga.

Me saime hakkama veel ühe asjaga. Vihmade ajal ühendasime I osast tahapoole jääva okaspuude ala kogu varjuaiaga. Selleks tekitasime sinna laia niidetava tee, millest mõlemale poole istutasime hulga laane-ja maarjasõnajalgu. Nemad hakkavad end näitama juba järgmisel aastal

Aga vanade puude aura ja müstiline olek on juba praegu kohal. Need harilikud kuused, kelle okstel mängib õhtupäike, on sama vanad kui me kuusehekk.

Serblase rippuva vormi oksad on sirutunud laiali kui linnutiivad

Ega eelmiselgi aastal istutatuil viga pole. Printsessipuu on ju päris uhke. Ta on hakanud üsna madalale maapinna lähedale kasvatama kaht oksa, mille üle mul on päris hea meel. Külmaõrnukesele on kasulik, kui tõesti mingi üliränga pakase ajal midagi lume alla jääb.

Palmlehine tarn on pisikesest istikupojast kasvatanud päris uhke puhmiku. Ta vajaks endale hädasti kaaslast oma sugulaste hulgas.

Kogu me kolmepäevast tegevust saatis ülevaataja :), kes käis uudistamas ja kontrollimas igat saabunud labidatäit

Päike oli juba loojunud, kui ma panin kohale kasutusel olnud tööriistu. Mu teele jäi kevadel ümberistutatud gordoni ebajasmiin. Hämaras pildistamine pole muidugi kõige targem mõte, aga ta hiigelsuured taevasse sirutuvad lihtõied lihtsalt sundisid end jäädvustama.

Meil mõlemal on nii hea tunne, et päris pikka aega kasutult seisnud aiaosa on saanud uue ja meie meelest päris tervikliku ja väärika elu.
Täna on uus päev uute tegemistega.