Vaba taimede liikumine ja nende kaugelt tellimisvõimalused on suurepärane asi. Aga see on toonud kaasa ka igasuguste haiguste ja kahjurite ilmumise, mis seni olid meile tundmatud. Ikkagi peaks iga kasvataja looma endale mingi taimede karantiininurga ja vaatama kogu saadu väga tähelepanelikult üle. Kõik juured, sibulad jm tuleks aga kindlasti enne istutamist mingi vahendiga töödelda.
Refereerin pisut enda tarbeks ML lisas "Targu talita" nr.33, 13.08.2009 ilmunud EMÜ taimekaitseosakonna doktorandi Eha Svilponise artiklit uuest kahjurist, et kui ma seda peletist enda aias peaksin märkama, tunneksin ta siis ka ära.
" Keerukoi (Cameraria ohridella) (vaat, kus on alles ilus nimi:)), on Euroopas hobukastanitel uus invasiivne, kiiresti leviv kahjur, keda liigina kirjeldati alles 1986.aastal. Esmalt leiti teda Makedoonias, kuid Balkani poolsaar ei saa olla tema päriskodu.
Keerukoi täiskasvanud putukas on märkamatu väike 5mm ookerkollane valgemustriliste tiibadega liblikas. Esmakordselt märgati Eestis tema kahjustusi 2007.aastal. Sel aastal on teda leitud 4 kohas, suurimad kolded Tartus.
Keerukoi on täismoondega putukas. Muna- vastne (väike lapik ussike) - nukk - valmik (koiliblikas).
Munast koorunud keerukoi röövik tungib lehe pealmise ja alumise epidermi vahele ning toitub seal kaevandades. Kogu keerukoi valmikueelne elu toimubki samas kaevandis - sinna jäävad nii väljaheited kui rööviku vanad kestad.
Nukud on väga külmkindlad. Nad jäävad talveks lehekaevandi sisse ning täiendava külmakatte annab varisenud lehtedele sadanud lumi. Hiliskevadel väljuvad nukkudest täiskasvanud linlikad ja emased liblikad munevad uuesti hobukastani noortele lehtedele ühekaupa munad. Esimese kasvujärgu vastsed kooruvad juba paari nädala pärast ning uuristavad endale lehtedesse käigud.
Kahjuri tegutsemisest annavad märku hobukastani lehtedele tekkivad mõnesentimeetrise läbimõõduga ümarad laigud. Röövikute kasvades muutuvad need ebakorrapärase kujuga laik-kaevanditeks. Värsked kaevandid on helerohelised, kuid muutuvad kiiresti pruuniks, kui epidermise rakud hukkuvad. Tugeva nakkuse korral kaevandid liituvad, lehekoed hävivad enneaegselt ning lehed varisevad juba suve teisel poolel. Ühe kg puude alla jäänud lehtedest võivad talvitunud põlvkonna liblikad muneda 80 000 uut muna.
Kõige tõhusam taimekaitse on varisenud lehtede kokkuriisumine ja põletamine. See paraku on meil vähemalt linnades keelatud.
Soovitatakse ka kompostida kui on garanteeritud komposti kiire kuumenemine. Väikesi puid on võimalik ka pritsida."
No comments:
Post a Comment