KULLERTEENUS

Eile hommikul saadud iirised oli vaja kuidagi ka kohale toimetada. Ei raatsinud neid sugugi mitmeks päevaks kuhugi vedelema jätta. Ja väike uudishimu ka ju:) Kõik teised ju olen ära näinud, aga Hilist mitte.

Kodunt lahkudes hakkas meil sadama. Kohale jõudes oli seal sadu lakanud. Koju tagasi saabudes samuti. Mõtle kui tore päev, ma ei näinudki vihma.

Rukkilõikus on alanud, tee peal nägime mitmes kohas kombaine. Naljakas lugu, olen linnatüdruk, aga viljalõikust nähes poeb mingi seletamatu turvatunne hinge.

No pole meil ühtki sõitu ega reisi, kus me poleks ära eksinud:) Seekord tegime seda peaaegu Hilise värava juures ja sõitsime sillani. Väike jupike küll, aga ikkagi. Noh, eks me nüüd tea sest kohast ka veidi rohkem- niiviisi maailma avastataksegi:)

Ilus vastuvõtt- pererahvas puha värava juures:) Ja muidugi Lapiteki ja Berna tervitused ja ülenuusutamised. Vist jäid meiega rahule:), sest hiljem pikutasid nad sealsamas.

Kõigepealt ahhh! maakivi- need müürid ja hooned. Ma jään kohe haigeks kui niisuguseid ja nii ilusasti laotud asju näen. Ja kui ma veel mõtlen, et üks väike nääpsuke need sinna müüri sai......

Ja aed.... Hiline kirjutab ise, et pole seda ja teist ja ei tea veel mida. Aga tegelikult on ilusad ja läbimõeldud istutusalad, hoolitsetud peenrad, terved ja ilusad taimed, kõik paistab kenasti välja. Palju huvitavat käsitööd, mis ei mõju rahutult, vaid on seotud oma koha ja taimedega. Selline.... hingestatud aed, kus oli väga mõnus käia ja olla. Nats olid ju teod pahandust teinud, aga ma olen palju hullemat rüüstet näinud. Ja selle vihma kohta polnud umbrohtu üleüldse- vaat see oli küll imekspandav. Ja isegi päevalill kasvab näoga Hilise istumiskoha, mitte ilmakaarte järgi. Ju on ta ise talle rohkem kui päikese eest:)
Fotoka unustasin koju, poolel teel meenus. Kahjulugu, seda ilusat müüri ja veel mõnd kohta oleks ikka väga tahtnud jäädvustada. Meelde jäävad nad küll niikuinii. Praegu oleks mul küll suur tahtmine selline müür omale kasvõi keset aeda teha:D

Aias sain peteka. Vaatan - siberi iirise puhmas, aga kuidas tal nii suur õis on? Kas tõesti mingi hiline Kaempferi iiris? Tegelikult oli tema taga olev elulõng avanud ühe õie:)

Filipp ja ta sõber- nii kenad ja lumivalged, säravad puhtusest. Meie toonekured siin on nii räpakad ja koledad, et peaks saatma hanede juurde kooli.

Nägin Leedi Madonnat ja eksamitööd. Viimane oli ikka superpeen ja -puhas töö.

Õhtu oli soe, kohv kuum. Tõsi, suurepärane suitsuangerjas oli külm, aga tundus ikkagi soojana:)

Ja naljakas. Nägin veel midagi. Vaatasin kõrvuti istuvaid Mehi. Neist näis hoovavat sellist headust ja soojust ja ma ei oskagi seda päriselt sõnadesse panna- kas rahulolu eluga? Mingi eriline fluidum. Vaat´ siis, isegi et enda oma näha, peab mõnikord kodunt välja saama.

Ärasõit koos üliuhke maasikapoti ja veel teise tagasihoidlikuma potiga. Sellele esimesele on nüüd vaja väga väärikat ja sobivat kohta. Kekutaksin ka pildiga, aga meil on praegu niisugune padukas, et isegi istutada ei saa - maa ja taeva vahet pole näha. Ja veel oskasin ma kaasa hamsterdada mõned ilusad salvrätid:) No enam pole üleüldse mingit häbitunnet. Mehele suuuured tomatid ja kirsivein:) Aga kõige suurem häbilugu on see, et minnes pidasin küll kramplikult meeles, mis ma kõik kokku lubanud olin. Aga kirsipuu unustasin:S Siiani pole ma märkmikku vajanud, nüüd tuleb siis see ka kasutusele võtta:(

No mis viga sedasi kuller olla. Söök-jook olemas, hakka või õhtul pidu pidama. Ei tea, kas Eesti Posti teisi töötajaid kuskil veel samamoodi vastu võetakse?:D

Aitäh, kallis Hiline ja Mees selle väga ilusa ja sooja vastuvõtu eest!