SEENTE INVASIOON

Pean siis mina tõesti kõik halvad asjad siin maailmas ära nägema? Tõde on muidugi see, et kes taimedega ei tegele, sääraseid asju ka ei kohta.
Mõned aastad tagasi avastasin päevaliiliakärbse, uuema nimega päevaliilia-pahksääse, sel kevadel iiriserooste. Millised näevad välja seente kahjustused floksidel, roosidel, okaspuudel teab enamus aiandajaid.
Märkasin umbes nädal tagasi, et ühel päevaliilia hakkavad lehed tippudest kolletuma. Algul mõtlesin küll, et äkki on see kuivast, aga igaks juhuks käisin teda igal hommikul kontrollimas ja kuna see kolletumine kiiresti süvenes, oli selge, et mingi häda peab olemas kuskil juurte juures. Palusin mehel see `Chicago Sunrise` juba eile välja kaevata, aga me ei jõudnud sinnani. Täna oli see esimeseks tööks. Igasugu haiguskahtlasi taimi ei uuri me kunagi teiste taimede läheduses, vaid viime nad kuskile eemale neutraalsele pinnale.
Kahjustuse üldpilt on säärane, esmapilgul tundub kõik peale koledate lehtede korras olema. Lähemal uurimisel selgus, et üsna suur haiguskolle on siiski olemas.

veidi lähemalt on näha, et kolle on üsna sügav ja juured on kaetud paksult mustjasrohekate hallituskühmudega

juurekanna lõige

ja leht

Mis see siis on? Kuulsin lätlasi juba 1992.aastal rääkimast päevaliilia juurekanna mädanikust, aga näinud ei olnud ma seda kunagi. Ja mida hetkel vaja pole, selle vastu ju ka erilist huvi ei tunne. Nüüd uurisin siis veidi kirjandust ja kolasin internetis. Nii see ongi. Eristatakse 2-tüüpi päevaliilia juurekannamädanikku: märga ja kuiva. Esimest põhjustavad bakterid, teist mitmed erinevad seened. Antud juhul on ilmselt tegemist kuiva juurekannamädanikuga. Minu arvamust kinnitavad nii kuiv kahjustuskolle ja ka lehtedele ilmunud tumedad laigud, mis on sarnased paljudele teiste taimede lehtede seenekahjustusega.

Kirjanduse andmeil hakkavad seened vohama kuumade ja kuivade perioodide vaheldumisel niiskete ja jahedatega. Täpselt nii see sel kevadel on mitmel korral olnud ja meie oleme saanud peale pikka kuumust ka piisavalt vihma. Tüüpiline seenhaiguste tekkimise ilm, mis tavaliselt aga paneb seened vohama suve teisel poolel kui ilmad muutuvad peale kuuma suve vihmaseks. Tänavune aasta on olnud teistsugune ja kõiksugu hädad alustavad varem. Ja eks need kaks lumerohket talve lubasid kõigil seentel seal paksus ja soojas talvituda ja siis rõõmsalt massiliselt taimede kallale asuda.

Ravi on mõlemal juhul ühesugune. Haigustunnuste ilmumisel tuleb puhmik kohe üles kaevata ja kui nakatunud pole kõik lehvikud, siis on võimalik sorti veel päästa. Nakatunud osad tuleb kiiresti põletada. Veel rohelised lehvikud tuleb asetada 12- tunniks tumelillasse kaaliumpermanganaadi vette, seejärel kuivatada, puuderdada kuiva fungitsiidiga ja istutada uuele kasvukohale.

Haigestunud taime pritsimisel mingit mõtet pole. Küll aga soovitatakse kevadel ja sügisel pritsida tärkavaid taimi ja hoolega mulda vaske sisaldavate seenevastaste peparaatidega.

Mina sain puhmikust 2 täiesti roheliste lehtedega äärmist lehvikut, need ligunevad praegu kaaliumpermanganaadi-küüslaugulahuses. Kuna mul kodus pole ühtki pulbrilist fungitsiidi, peitsin homme hommikul lõikepinnad briljantrohelisega (nii toimin ma tavaliselt aediirise lõikepindadega), kuivatan veidi ja istutan nad potti, hoian neid teistest sortidest eraldi ja vaatan, mis neist kevadeks saanud on.

Lugesin, et sellele tõvele on vastuvõtlikumad väga uued, igasugu imeviguritega kaunistatud sordid, sest need USA aretised kohanevad meie kliimavöötmes halvasti. Aga see minu sort on Marshil (USA) aretatud juba 1969.aastal, päris vana ju teine. Meie aias on ta alates 2006.aasta sügisest, on igal aastal õitsenud rikkalikult ja jõuliselt paljunenud. Kui me istutasime päevaliiliaid ringi , jäi 2 sorti aeda, tema on üks neist. Seega pole ta saanud ka mehhaanilisi kahjustusi.

Kui edasi mõelda, siis tuleb mõelda naabritele ja siin see kurja juur ilmselt ka pesitseb.

Ma alustasin juba eelmisel aastal ristisõda tulpide vastu, sest nad ei sobi paljudele teistele perekondadele, eelkõige aediiristele naabriteks. Kõik, kes tulpe kasvatavad, on näinud millise paksu hallitusega on mõnikord sibulad kaetud. Aga meie aiast leian ma pea igal kevadel mingeid üllatusi ja ikka on 2 suurt puhmikut moodustava sordi vahele ilmunud 10-12 sibulat mingit uut tulbisorti. On nad ilusad küll, aga mitte seal, kuhu nad parema koha puudumisel mulle üllatuseks sokutati. Ja selle päevaliilia kõrval kahel pool kasvasid just tulbid! Juba eelmisel aastal sai hulk tulbisorte mujale viidud ja tänavu on nad kõik aiast välja saanud kui nüüd mõni üksik sibul pole kuskile maha jäänud. Eks neile kümnetele sortidele pean ma sügisel leidma koha, kus nad kevadel võivad ilutseda teistele taimedele kahju tegemata. Kui püsikuid on võimalik hankida väga kindlatest aianditest, kus mullad ja taimed on kontrollitud või on saadetud taimedel kaasas fütosanitaarsertifikaadid või taimepassid, siis minu arust on tulpide päritolu küll äärmiselt kahtlane. Hollandis pakendatud, aga kasvatuskohad mööda maailma laiali ja millised haigused või kahjurid sealt kaasa tulevad, ei tea küll keegi.

Tavaliselt mu siseetunne ei peta mind. Ja ma loodan, et sel aastal ma enam mingite avastustega tegelema ei pea.