MASTERPLAN

Igasugusel lennukatel ideedel ja grandioossetel plaanidel peab olema eesmärk. Ja kui seda pole, ei olegi tarvis unistada. Ja kui idee hakkab jumet võtma, tuleb koostada ka enam-vähem realistlik ajagraafik. Kui tööd hakkavad venima, muutun ma tigedaks:)

Kui ma siin talvel siis oma plaane haudusin, teadsin väga täpselt, et meil on vaja kuidagi ühendada vana ja uus ehk ülemine ja alumine aed (kõrguste vahed ja üksteise suhtes nihkes olevad istutusalad). Igasugune projekt peab olema ka pealkirjastatud ehk sisaldama endas eesmärki. Meie oma nimetuseks on "Kaks üheks", Kõlab päris uhkelt:)
Kui ma olin korralikult läbi mõelnud ja andnud endale vastused igasugu miks, milleks, kuidas jne küsimustele, mõelnud veidi oma eelistustele ja olemasolevatele eeldustele, võis hakata midagi aretama. Et kogu see värk ei kujuneks mingiks sihituks rabelemiseks ja rumaluste tegemiseks, jagasin tööde mahud ja ajad alaprojektideks.

I Suurjärv- see on juba 1,5 kuud valmis, kaevatud, vesi sees, kaldad ehitatud, servad korrastatud, taimestatud. Suure eesmärgi üks osa, erinevate aiaosade eestvaates näeme üht ja ühtset aeda, on teostunud.
Aga kui Aed on rajatud keset aeda, siis on tal ka teised vaated, mis peavad olema korras ja miskitmoodi loogiliselt kulgema.

II "Triiton"- alaprojekti nimetus kujunes iseenesest, sest selle Suurjärve tagaküljele oli lisaks olemasolevale tõusule tekitatud tänu traktoriga kohaleveetud suurtele kividele lisatõus ja jäänud ka üsna suur mullahunnik, mis meenutas sisaliku saba. Ära oli vaja kasutada ka kivid, mida kaldaehituseks pidevalt nappis ja mida ometigi jäi üle mitu head hunnikut.

Nonii, projekti ehituslik osa valmis 11. juuli õhtuks, kohale istutasime ka sinna mõeldud puu- lõhislehise sanglepa. Veel on vaja siia tekitada harjased ehk ära istutada madalad kõrrelised, aga sellega läheb veel mõned päevad aega. Egas kogu aeg saa projektidega tegelda, nende vahele peab mahtuma ka elementaarne muude aiaosade korrastus ja ometi ükskord ka elamise koristamine.
Paar vaadet elukale

III "Rada vabaks".

Juba paar aastat mõtlesime sellele, et uuesti on vaja tekitada läbipääs vanade ehitiste vahele. Kunagise korralikult plaadistatud teeraja oli aastatega hõivanud mikrobioota, kelle läbimõõt on ületamas 6 meetrit. Teda me loomulikult ei liiguta ega ka kärbi, las ta kasvab. Läbimurdeks oli vaja välja tõsta hunnik rohtseid püsikuid ja et nad ka ellu jääksid kuni uute istutuskohtade tekitamiseni, kõik nad potistada. Mõtled küll, et tegemist on pisikese lapikesega, aga keegi tarkpea ehk mina ise, oli siia osanud neid ikkagi hulgim istutada. Taimede väljatõstmine ja päästmine võttis mitu head päeva aega.

14.juuli õhtu - läbipääs on olemas. Istutusala vähenes umbes 20m2 võrra, vabanenult näitab ka kontpuu end täies hiilguses ja mikrobiootal on lähemaks paariks aastaks piisavalt ruumi kasvamiseks:) Korraldasime veidi ümber ka esimesest veesilmast paremale jäävat taimestust ja nüüd on ka seda osa võimalik katta.

Selline nägi aia tagakülg välja peale järve valmimise ja nii teda loomulikult jätta ei saanud. Peale piirjoone tekitamise, mis ühendas vana ja uut, läks see üksjagu suur lahmakas mürgi alla. Kuna päris selge on see, et mingit rohitavat istutusala ma enam ei tekita ja siiani on kasutusel olnud pinnakatted end õigustanud, tuleb siia istutada katmist taluvad ja vajavad püsikud, noh, ehk mõned põnevad põõsad kah.
Mulle meeldib kui kõiksugusemad taimed õitsevad lainetena ja peavad end aias korralikult üleval. Mul pole ühegi värvuse vastu midagi, aga ma ei talu sellist värvipõrgut, mis tänavu, kui kõik otsustas korraga õitsema minna, me aia vallutas. Mis liig, see liig. Ja süüdi olid selles pojengid - ilusad lilled küll, aga ilma igasuguste kommeteta. Just nende õitsemise ajal otsustasin, et pojengid tuleb pagendada. Ja et nad ka hästi katteid taluvad, oli teada, mismoodi edasi läheme. Väga sellega kiirustada ei saanud, sest üldiselt istutatakse pojenge ümber ikkagi tunduvalt hiljem, aga et nad tänavu juba juuni algul õitsema hakkasid, julgesin riskida.

Nii sündiski IV alaprojekt "Pojengid putku"

Kõik oleks ju ilus-kena olnud kui mu Isiklik Jõumees poleks õhust või mingeid muid kanaleid pidi osanud Hilisega kampa lüüa. Just enne pea 20-aasta vanuste hiilgepuhmikute väljasangutamist, otsustas ta endal ribisid lammutama hakata ja nüüd olid seisud ikka väga nutused. Aga on ikka nii, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ja me saime endale VTA ehk Väga Tubli Abilise. Ka reedel küllatulnud sugulased rakendusid ilma pikemata tööle.
Kolmapäeva õhtupoolikul alustatud töö lõppes eile lõunaks ehk 16.juulil. Kõik pojengid on uues elupaigas ja rajataval osal osaliselt ka kate peal. See tegevus takerdus kahjuks üsna proosalisel põhjusel, ajalehed said otsa: (. Kahju, fotodelt ei paistagi välja kui palju neid sorte on ja kui hull see töö tegelikult oli.
Ja ilm! Isegi päike sai aru, et mul on tõsi taga ja otsustas nendeks päevadeks kaduda. Parajalt jahe ja sombune ning kõige tipuks sadas kõigil päevadel peale töö lõppu kas õhtul või kogu öö vaikselt vihma. Hommikuti aga lubati kuivalt jätkata. Aga ma oleksin ka tulikuumaga selle aktsiooni ette võtnud.

Ma usun, et ma leidsin neile suursugustele iludustele hoopis parema koha, pole nad enam nii hullusti teiste taimede vahele pressitud ja võivad siin kasvõi kankaani tantsida:) Kui nad ainult selle ümberistutamise aja pärast mulle järgmisel aastal kätte maksta ei otsusta.

Ja ka siitkandist on aiad lõpuks ometi ühendatud.

Üldiselt võib öelda, et Masterplan on realiseeritud. Jäänud on ainult sabad ja eks me liigu nüüd nii kuidas jõuame ja viitsime, paljasjuurseid enam pole, sest täna istutasime ära ka monardad.

Aga suures plaanis on lähipäevadel projektipaus, käib hekilõikus ja homme hakkame maha istutama 55 mulle saadetud aediirist. Palusin küll, et neid üle 10 ei saadetaks, aga mõnele ikka meeldib rõõmu rohkem kui kuhjaga valmistada:) Loomulikult on mul hea meel, aga....:DDD

Eesmärgid on peaaegu realiseerunud. Kaks ongi üheks saanud, aed suurenes ehk rohkem kui kolmandiku, aga rohitav ala väheneb oluliselt

Sügiseni on veel hulk aega. Kui juuli lõpuks kogu värgiga ühele poole saame, viskame jalad seinale ja hakkame lulli lööma. Unistama peab suurelt:D