KAUGE MAA JA MERE TAGANT

jõudsid 26.04 oma uude koju austraallased, kuid meie kevad nende vastu külalislahkust, isegi kõige elementaarsemat viisakust, üles küll ei näidanud. Pigem vastupidi. Kuigi saabumise päev oli soe ja pisut vihmane, järgnes sellele paarinädalane külm. Ja mitte ainult öösel, kus temperatuur langes mitmel päeval tublisti alla 0C, vaid ka päeval ei tõusnud kraadiklaasi näit oluliselt. Lisaks külmale sadas mitmel päeval jäist vihma ja ka päris ehtsat lumelörtsi. Kuigi niisugust ilma me ei oodanud, olime me harjunud, et meie kevad võib igasugu ootamatusi pakkuda ja me istutasime uustulnukad kokku ühele peenraotsale. Eks see nad päästis, sest neid oli võimalik korralikult katta. Katteloor oli neil peal olenevalt ilmast küll ühe-küll kahekordselt nii päeval kui öösel ja päris suurte külmadega otsisin neile ööseks peale ka lisatekid.
Külmade möödudes tabas neid 2-nädalane kuumalaine. Juurdumata taimedele võivad sellised ilmamuutused üsna hukutavalt mõjuda. Vaatamata kastmisele nägid nad üsna nukrad ja vaevatud välja. Eks see oli ju ka loomulik, oma kodumaal algas neil ju sügis ja siin ootas neid midagi hoopis arusaamatut.
Juuni alguseks olid nad ellujäämiskursused siiski läbinud ja nad hakkasid ilmutama esimesi elumärke. Istutasime nad ümber oma kasvukohtadele. Paar sorti püüdis kohe hakata õievarsi püsti ajama, aga need murdsin ma ära. Olulisem kui kehva õiekese nägemine, oli nende kosumine ja eluspüsimine.
Aga üks sort oli üsna vaikselt tegutsenud ja täna puhkes `Enchanter`i (B.Blyth 2002) esimene õis. Sort on uuest põlvkonnast, kellest esimene oli `Decadense` s.t. alumiste perigoonilehtede ülemine ja alumine pind on eri värvi. Kokku on õisi tulemas 3, aga need peavad juba vaasis avanema. Kuigi aretaja ise kirjutas, et tänavused õied ei ole korralikult välja arenenud ja jäävad tunduvalt väiksemaks kui järgmistel aastatel, on ta ikkagi suurepärase välimusega. Ameeriklastel läks paremini. Nemad sääraseid vintsutusi ei pidanud läbima, saabusid nad ju kuu hiljem. Aga üks neist oskas mind küll üllatada. Tavaliselt siberlased põevad vähemalt aasta kui mitte kaks, enne kui end näitama hakkavad, aga üks kevadine ajas 05.07 välja õievarre, mis, tõsi küll, oli vaid 10cm kõrgune ja ometigi punnitas õit lahti teha. Seda ma siiski teha ei lasknud. Pildistasin poolavanenud õit ja lõikasin ta seejärel ära
`Magnum Bordeaux` tõotab tulevikus ilusat suurt väga ümarat pooltäidisõit ja efektset sillerdavat värvilaiku, aga paegu parem kosugu. Pildil näha olevad rohelised lehed on ta siin kasvatanud, see, veidi kollakas on tal saabumisest ja pimedas kastis olekust kannatada saanud, aga taimearenguks on iga roheline libleke vajalik ja nii pole ma seda ära lõiganud.