JÕULUKINGITUS

Ära tuleks keelata mõnele inimesele kingituste tegemise. Mulle näiteks. Ma ei saa hästi aru, kas mul seal juuste all hakkab midagi logisema või on selline käitumine mul kujunemaks mingiks kõige totramaks harjumuseks või hakkab raukusnõtrus end tasapisi ilmutama. See polnud ju esimene kord nii topakalt käituda.
Asi sai alguse sellest viimasest tööloleku päevast. Planeerisin selle säärase ilusate sõnadega vaikse kohvijoomisena oma mahajääva personaliga. Ja kui siis hakkas uksest-aknast tulema neid suuri ülemusi igasugustelt tasanditelt.... Noh, pidasin oluliseks inimestele otsavaatamist ja seda, et jumala pärast ei tekiks mul mingit kahjutunnet või heldimuspisara poetamist neid peaaegu matusekõnesid ja ülevoolavaid kiidusõnu kuulates ja ei heitnud ühelegi pakile mitte ühtki pilku. Ka lilled võttis vastu "assistent". Alles kodus sain aru, et ma ei olnud mitte kellelegi isegi aitäh öelnud. Vähe sellest, need lillesülemid ja tõesti hingele kallid kingitused korjasin ma kokku nagu mingi kola.
Ega ma ilmaaegu ei pildistanud mõned päevad tagasi tulbilehti. Ka need möödunudsuvised kingitused võtavad mu veel praegu higiseks. Möödunud suvest meenub veel paar piinlikku hetke. Toodi särava näoga kastitäis hostasid. Teatakse ju, et nad on ühed mu suured lemmiktaimed. Ja selle asemel, et neid seal vaadata, ütlesin ma üsna ükskõikse näoga, et ah, pange nad sinna (paarikümne meetri kaugusele) villu parem. Ma ei tea, kas need mu tervitussõnad sellele seltskonnale korvasid sellise hoolimatuse. Ja alles pärast külaliste lahkumist siis vaatasin. Ah, millised sordid, millised sordid! Olin kohe ma ei tea, mitmendas taevas.
Eks neid kordi, mis nii valusalt meeles ei ole, on ilmselt teisigi.
Ja mis nüüd siis... Keskendusin oma kavatsustele. Terve laud täis liha, millest osa pakkisin erinevateks toitudeks sügavkülmiku tarbeks, osa siis pidi jääma pidulikuks vastuvõtuks. Keset sellist keskendumist hõikab mees ukselt, et tule võta külalised vastu ja sellele järgneb kiire "tere" ja juba seisabki särava näoga Mirjam köögilävel. Ja temast trügib mööda mees mingi kilekotiga, kust hakkab midagi välja tõstma. Noh, kiire kõõrdpilk sinnapoole ja järjekordne, ah.. tõsta sinna sahvrisse. Ma mõtlesin vaid, et kuidas ma nüüd Mirjamit kallistan, et kas peseks enne käed või oleks ka muid võimalusi.
Alles õhtul hakkas koitma, et sealt kilekotist paistis mingi imelik valge vaht ka vist. Ja siis pidi mul hing kinni jääma ja et mäluga on mul veel kõik korras, hakkas justkui filmilint kerima, kuidas see kõik oli. Ei aitäh, ei imetlemist, ei.....
Ja kui mõelda, kui läbimõeldud need kingitused tavaliselt on. Kui palju võib neis olla tunnet, kuidas neid valitakse just minule, nende eelnevat silitamist, neisse kõigi oma oskuste ja heade soovide panekut.
Kõige hullem, mul ei ole isegi häbi. Ma olen ainult väga jahmunud ja nördinud oma käitumisest Peale minu ei oska vist keegi sedasi oma sugulasi-sõpru solvata ja neile haiget teha.
Eile saadud jõulukingitus on imeilus, tõeline meistriteos, väga läbimõeldud, südamega soojalt tehtud, kaua aega võtnud
see motiiv on väga sümboolne

Suur, suur aitäh!!!! Ma olen seda kingitust täna pikalt imetlenud ja samuti silitanud...

Ja saabus ta just parajal ajal. Saab temast suviste grillipidude kõige väärikam kaaslane. Ta võiks vaid veidi vähem eilset päeva meenutada.

Nüüd kõnnin paar päeva naiselikult langetatud silmadega ringi kuni järgmise prahmakani või selleni, et ükskord hakkaks aru pähe ja head kombed tagasi tulema.

Issver, ja tegelikult on mul ka häbi. Väga häbi. Aga kingitusi tahaks ka edaspidigi saada....