Wednesday, April 21, 2010

JÕULUKINGITUS

Ära tuleks keelata mõnele inimesele kingituste tegemise. Mulle näiteks. Ma ei saa hästi aru, kas mul seal juuste all hakkab midagi logisema või on selline käitumine mul kujunemaks mingiks kõige totramaks harjumuseks või hakkab raukusnõtrus end tasapisi ilmutama. See polnud ju esimene kord nii topakalt käituda.
Asi sai alguse sellest viimasest tööloleku päevast. Planeerisin selle säärase ilusate sõnadega vaikse kohvijoomisena oma mahajääva personaliga. Ja kui siis hakkas uksest-aknast tulema neid suuri ülemusi igasugustelt tasanditelt.... Noh, pidasin oluliseks inimestele otsavaatamist ja seda, et jumala pärast ei tekiks mul mingit kahjutunnet või heldimuspisara poetamist neid peaaegu matusekõnesid ja ülevoolavaid kiidusõnu kuulates ja ei heitnud ühelegi pakile mitte ühtki pilku. Ka lilled võttis vastu "assistent". Alles kodus sain aru, et ma ei olnud mitte kellelegi isegi aitäh öelnud. Vähe sellest, need lillesülemid ja tõesti hingele kallid kingitused korjasin ma kokku nagu mingi kola.
Ega ma ilmaaegu ei pildistanud mõned päevad tagasi tulbilehti. Ka need möödunudsuvised kingitused võtavad mu veel praegu higiseks. Möödunud suvest meenub veel paar piinlikku hetke. Toodi särava näoga kastitäis hostasid. Teatakse ju, et nad on ühed mu suured lemmiktaimed. Ja selle asemel, et neid seal vaadata, ütlesin ma üsna ükskõikse näoga, et ah, pange nad sinna (paarikümne meetri kaugusele) villu parem. Ma ei tea, kas need mu tervitussõnad sellele seltskonnale korvasid sellise hoolimatuse. Ja alles pärast külaliste lahkumist siis vaatasin. Ah, millised sordid, millised sordid! Olin kohe ma ei tea, mitmendas taevas.
Eks neid kordi, mis nii valusalt meeles ei ole, on ilmselt teisigi.
Ja mis nüüd siis... Keskendusin oma kavatsustele. Terve laud täis liha, millest osa pakkisin erinevateks toitudeks sügavkülmiku tarbeks, osa siis pidi jääma pidulikuks vastuvõtuks. Keset sellist keskendumist hõikab mees ukselt, et tule võta külalised vastu ja sellele järgneb kiire "tere" ja juba seisabki särava näoga Mirjam köögilävel. Ja temast trügib mööda mees mingi kilekotiga, kust hakkab midagi välja tõstma. Noh, kiire kõõrdpilk sinnapoole ja järjekordne, ah.. tõsta sinna sahvrisse. Ma mõtlesin vaid, et kuidas ma nüüd Mirjamit kallistan, et kas peseks enne käed või oleks ka muid võimalusi.
Alles õhtul hakkas koitma, et sealt kilekotist paistis mingi imelik valge vaht ka vist. Ja siis pidi mul hing kinni jääma ja et mäluga on mul veel kõik korras, hakkas justkui filmilint kerima, kuidas see kõik oli. Ei aitäh, ei imetlemist, ei.....
Ja kui mõelda, kui läbimõeldud need kingitused tavaliselt on. Kui palju võib neis olla tunnet, kuidas neid valitakse just minule, nende eelnevat silitamist, neisse kõigi oma oskuste ja heade soovide panekut.
Kõige hullem, mul ei ole isegi häbi. Ma olen ainult väga jahmunud ja nördinud oma käitumisest Peale minu ei oska vist keegi sedasi oma sugulasi-sõpru solvata ja neile haiget teha.
Eile saadud jõulukingitus on imeilus, tõeline meistriteos, väga läbimõeldud, südamega soojalt tehtud, kaua aega võtnud
see motiiv on väga sümboolne
Suur, suur aitäh!!!! Ma olen seda kingitust täna pikalt imetlenud ja samuti silitanud...
Ja saabus ta just parajal ajal. Saab temast suviste grillipidude kõige väärikam kaaslane. Ta võiks vaid veidi vähem eilset päeva meenutada.
Nüüd kõnnin paar päeva naiselikult langetatud silmadega ringi kuni järgmise prahmakani või selleni, et ükskord hakkaks aru pähe ja head kombed tagasi tulema.
Issver, ja tegelikult on mul ka häbi. Väga häbi. Aga kingitusi tahaks ka edaspidigi saada....

9 comments:

  1. armas muhedik!

    esteks... palun ärge ajage inimesi keset tööpäeva ..eee...ee.. nuuskama :)

    teiseks... selliseid inimesi on veel. mina näiteks :). ma vahel mõtlen, et mis paganama asi see on.. aga mull etundub, et ju vist on asi selles, et kingituste vastuvõtmine, nende vaatamine, puudutamine, tunnetamine - see nõuab sellist keskendumist ja pühendumist nagu külaliste endi vastuvõtminegi. ja kahte asja korraga süvenemiseks, korraga "kahes asjas olemiseks" ja neile pühendumiseks ei ole vähemasti mina võimeline.

    kolmandaks... ma usun, et hilisem tänamine korvab kogu esialgse näilise ükskõiksuse :)

    ReplyDelete
  2. No mis asja Sul häbeneda, ma´i saa aru, täitsa isegi väga hea kingituse saamise reaktsioon. Loomulik reaktsioon, isikupärane. Vaevalt ma kellelegi miskit veel kingiks, kes lihtsalt lambist kukub tänama ja kiitma.
    Kingi tegemisel on ju eesmärk teha kellelegi kasvõi natukegi meelehead, mitte et tekitada millegi tühise "traditsioonilise" (ütlen otse välja - enamuses teeseldud, sest esimene "trafaretne" reaktsioon ON teesklus, ära unusta, et ma tajun inimese olemust mitte ainult sõnade järgi) käitumise pärast piinlikustunde tekitamine.
    Harju ära, et oled selline nagu oled, sõnadel ei ole tähtsust, siirus on tähtsam ja mis on veel siiram kui et inimene julgeb olla selline nagu ta on.
    Ja tänu sain juba siis kätte kui pilk kotti heideti :DDD Midagi pole parata, ka minuga peate natuke harjuma, sest olen nagu olen ja ei häbene seda sugugi:)

    Ja silitanud olen jah palju, vandunud ka :))) Sest kui vaatad tähelepanelikult, on töös palju praaki. No ei või usaldada soomlaste tooteid, esimene purk aku-de-luxe lakki oli super, teine purgitäis täitsa katastroof, vähe veel sellest, et salvräti tõmbab kortsu, ta leotab ka alusvärvi läbi (kaob salvräti taha tehtud õrn valge krunt), kuna kasutan paljude firmade akrüülvärve, siis täitsa mõistmatu, et mönega sellise tembu teeb (üks kel ju ka läks untsu), mida nagu ei tohiks teha - esimese purgitäiega ei juhtunud kordagi miskit

    ReplyDelete
  3. siin kirjutab kommentaari just samasuguse käitumismalliga isend. vuh, armastusega toodud kingid kuhugi käest ära ja hiljem ei jõua silmi peast häbeneda...

    Helve e.toompeale

    ReplyDelete
  4. Üliarmas Muhedik!

    Saad sa alati aru, kas kingitus on tulnud südamest?

    ReplyDelete
  5. Olen minagi niimoodi tundnud...aga asi vist ongi sellepärast nii, et kõigepealt inimesed ja siis alles asjad...inimesed lähevad jälle ära ja iga nendega oldud hetk on väärtuslik.
    Aga asjad jäävad ja müügida võib ka hiljem ja korduvalt. Südamega toodud kingituse tegija saab sellest aru.

    ReplyDelete
  6. Haaa, mina samuti "silmad maas ja häbenen" :DDD
    Esiteks norisin ise kingituse välja, teiseks ahnitsesin veel ühte ja siis teist juurde ja alles nüüd ütlen aitähh.
    Tegel´t topeltaitähh!!! sest egas mul niiväga plaanis polnudki seda laiskusest lohkus kohta, kus tänavu oleks paras paadiga olnud sõita, täita.
    Ja kolmas aitähh - mulla vedamisega mu pekid sulasid särinal :DDD

    ReplyDelete
  7. Armas Mina!
    Ma tunnen tõesti alati ära, kas kingitus on tehtud Mulle ja kas see on tehtud südamega mulle mõeldes. Samas tunnen ka ära kui midagi on kaasa haaratud teadmisega, et teisiti ei sobi.

    Ja vist ongi nii, et inimesed on tähtsamad kui asjad ja seepärast ka minu selline käitumine. Ega ma häbene olla mina ise ja öelda, mida mõtlen, samas peab ära tundma ka selle piiri, kus võib teisele inimesele haiget teha.

    Hiline, pole tänu väärt:) Kui Sa oma soovid nii igatsevalt õhates ette kandsid, siis see oligi suurim tänu:)

    ReplyDelete
  8. Hm. Nii palju juttu kingitustest...
    Mis ma sest oskan arvata, et põhjus oli tähtpäev või lihtsalt Päev.

    Ma tahaksin lisada siia ühe tervituse. Ja öelda, et nii toredatest blogijatest ei osanud ma aasta tagasi unistadagi.

    Ma oskan omast kogemusest öelda, et kingituse valimine sõbrale on enamasti puhas ja isekas rõõm. Üleandmine on lihtsalt boonus :)

    ReplyDelete
  9. Aga tead :) ma nüüd igatsen jälle :))
    Mul on tänu pojengidele Sinu pakututele koht olemas!!! Juhuuu!

    ReplyDelete