SÜDAMEMURDJA JA....

Reedel käisime orhideenäitusel. BA välisukse kõrval võttis meid vastu säärane kaunistus. Ilus, eksole. Ta suurus ei paista pildilt päris täpselt välja. Näitusesaalis oli tegelikult palju väga huvitavat. Mul endal polnud fotokat kaasas, aga lapsuke lubas ka teised fotod mälupulgaga siia tuua, eks võin siis edaspidi üles riputada ka neid, kes mulle meeldisid.
Aga selle vanda juurest mu mees enam palju kaugemale ei saanudki. Tegelikult käis ta ikka ringi ka ja päris kaugel, aga kõik need ringid tõid ta tema juurde tagasi.
Niiviisi ta kasvab ja elabki, vabalt rippudes veeta nõu peal. Paar korda nädalas on ta juuri vaja vannitada nii, et lehekaenlad ei märguks. Päris seda näituse-eksponaati me siiski koju ei tarinud:), aga mingi silmarõõm ja mänguasi peab ju igal mehel ka kodus olema:D

ja nii elab meil siis nüüd tema õde või vend küll:) Polnud meil õiget nõu, kuhu ta asetada. Esimesed päevad elas vanda suure vaasi peal. Aga ta juured peavad olema vabalt ja kuivas õhus s.t. anum, mille peal ta istub, peab olema piisavalt lai. Ja peale vannitamist ei tohi nõusse jääda vett. Täna paneme ta õigele alusele. Parem oleks muidugi ta üleüldse kuskile rippuma panna, aga enne tuleks säärane oks konstrueerida, kuhu ta kinnitada saaks.
Vandasid on üksjagu palju liike, see eksemplar on mingi vandahübriid s.t. sort, aga pakendil seda õiget nime polnud ja ma ei tea, kas neid neile üldse pandudki on.

Aga kui õhtul köögiaknast välja vaatasin, nägin neid kurjameid.

Kõndisin nüüd peale sulamist veidi ringi, kus maa pisut tahedam ja ka kannab ja mis mina avastasin. Lumi oli ju väga kõrge ja nad olid pääsenud talvel nii mõnegi puu latva näsima. Võrkudega olid tüved ja oksad küll ju üsna kõrgelt kaitstud ja normaalse 40 cm paksuse lumega poleks nad nii kõrgele ulatunud. Nüüd tulid nad siis neljakesi vaatama, kust veel matti saab võtta.

Mulle tundus, et nende paharettide näod venisid päris pikaks kui avastasid, et ei pääsegi enam väga puude lähedale ja nad kõik keerasid mu poole oma taguotsad kui aiast minema sörkisid. Kõiki nelja ma pildile ei saanud, olid teised üsna hajali ja hämardus ka juba.

Krundi piiril on aga end mutt sisse seadnud. Seal, naabrite heinamaa pool oli kohe mitu hunnikut reas. Eks peab nüüd jälgima, kuhupoole ta või nad liikuda kavatsevad ja siis tuleb rauad teele ette seada.

´

Aga mulle jättis BA-s kustumatu mulje hoopis üks Hiinast pärit suurte hõbejate laikudega lehtedega metspipar, kellel olid lehtede alla peitunud musta-purpurse- valgekirju suured õied. Kui ma nüüd õigesti mäletan, oli ta sordinimi `Panda`.