Tahaksin ju kirjutada, et olin ise nii tubli ja leidsin võimaluse ta õitsema ajamiseks. Kahjuks ei saa, sest soojas majas oleksin ma need sibulad lihtsalt ära tapnud. Täna käisime lastelastega orhideenäitusel ja olen suure tänu võlgu BA headele sõpradele, kes neile lillekestele leidsid ühe kasvuhoones sobiva koha. Tänasest on nii hüatsindid ja muud sibulad, kes varsti oma õisi näitama hakkavad, aga oma päris kodus.Täna on meil lisaks neile lõhnajatele sündinud veel üks ime. Hommikul vihmasajuga autosse minnes, oli aed ikka veel täitsa lumine, aga kui mitme tunni linnaralli järel koju jõudsime ..... ahh, sinaissver küll. ...Oleks nagu hoopis teine koht, lund peaaegu polegi ja see viimanegi kaob silmnähtavalt. Ja need eilsed loigud ka kõik kadunud. Ainult paks udu ümberringi ja värske mõnus niiske õhk - selline rammus:) Aga esmakordselt nägime seda küll, et vesi solises mäekallakuid pidi kuskile alla orgu. Ja kui ma mõtlen, et eelmisel aastal sulas lumi aiast alles 27. aprilliks. Jah, siis ei olnud ta nii kohev nagu tänavu.
Ja linna sõites olid mitmed kraavid ja tiigid üle kallaste, mitmes kohas voolasid nad üle teede nagu väikesed jõed, paaris kohas olid ka põldudele väikeste järvede mõõtu lombid tekkinud.
´
Ja üldse oli tänane üks imede päev- väga kallid külalised, kes ise olid suureks üllatuseks, avastasid, et veel hommikul lume all olnud lumikellukesed õitsevad. Eks ma ise saan homme ka üle vaadata, kes ja kus... Esmapilgul ma erilisi kahjustusi ei märganud.
´
Eile veel vana maja juurde ei pääsenud. Täna aga selgus, et kelder on vett täis. Näis, mitu päeva seda välja peab pumpama.
´
Orhideenäitus oli küll suhteliselt väike, aga väga ilus. Troopikamaja ja akvaariumid ja värvilised linnud peale selle.
Ma loodan kõigest hingest, et meie majas nüüd orhideehullusse ei nakatuta. Abikaasa küll armus seal jäägitult ühte vandasse, kes nüüd siis ka meil olemas on. Aga ta on ka üks huvitav taim muidugi - riputa konksuga lakke või seinale või kardinapuu külge....:) või tõsta lihtsalt kõrge läbipaistva klaassilindri peale, et ikka juured ka näha oleksid. Mu meelest need ongi taime kõige suuremaks võluks.
Mul jälle selle suure sajuga tundub, et lumekiht hoopis kasvab, mitte ei sula. Ka päeval külalised, kes soovisid et mune värviksin, noh ja juttu jätkus kauemaks, ei saanud vaatamagi minna, mis täna mutt veel korda saatnud :(
ReplyDeleteMeil on ka eile õhtust saadik vahetpidamata sadanud,sellest hoolimata igal pool lumevaip ja ei mingeid väljasulanud laike
ReplyDeleteIlus!
ReplyDeleteMeil küll ka kogu aeg sajab, aga see paarikraadine sadu ei ole ikka nii efektiivne, kui neljapäevane 13kraadine päike. Siiski asi ikka sulab. Ja kõik imbub kiiresti liiva sisse ära. :o)
tragge - tragi lumesulatus käib igalpool
meil jah, pole kaugeltki nii puhas maa kui teil. teil seal ikka täitsa vapustav - lumi praktiliselt läinud! meil ikka veel maa kohati täitsa valge, kuid metsa all on palju paljaid laike - üritan mõned pildid panna.
ReplyDeleteja kõige suurem lumikellukesekimp oli seal pärna juurest otse edasi ühe põõsa (miskine rugosa? või oli see nulg?) all :). mujal olid üksikud õiekesed :).
Noh, rugosa on roos ja nulg okaspuu:)))
ReplyDeletenu seal oli üks põõsas... ja ma ei pannud suures lumikellukeserõõmus tähele, mis põõsas see just täpselt oli :)
ReplyDeleteOi, kui ilus!!!! Mul on ka rõõm, aga hoopis hüatsindirõõm. :)
ReplyDeleteaunding - jaajaa, on nauding jah.
Ja vabandage nüüd mu uudishimu aga kes on vanda ja milline ta välja näeb ja kas orhideenäitusel ikka pilte sai ka tehtud? Palun jagatagu!
ReplyDeleteMeil on vihm nii tagasihoidlik olnud, aga lõpuks on minugi aiapind lumevabaks saanud. Kõõlusin eile lepaseibidel ja uurisin, mis toimub.
ReplyDeleteKas sellest vandast pilti ka saaks näha? :)