PUHKUS :)

Kui me üleeile lõuna paiku lõpetasime Peenra istutamise tundsin ma end praeahjust võetud suitsusoolaheeringana:). Peale pikka vanni hakkasin end uuesti inimesena tundma, aga et kuumus püsis, ei tekkinud enam mingit tahtmist isegi õue vaadata. Ja polnudki seda kohta, kust midagi näha oleks olnud, sest kõik rulood on maja jahutamiseks alla tõmmatud. Umbes kella 21 paiku tundus, et hakkab tibama, nii umbes 2 tilka minutis. Õige sadu jõudis kohale südaööl. Ja kuigi kuskil eemal Võru-või Põlvamaal ka kõmistas, meil suurt äikest polnud. Sadu oli ilus tihe, tuuletu ja temperatuuri langus märgatav. Istusin kottpimedas päris hulka aega trepil ja nautisin hingamist:)
Eilse päeva logelesin maha. Kuigi ma teadsin, et vaja oleks Peenra juurest kokku korjata tööriistad ja tühjad potid ja muud potsikud, ei suutnud ma selle kuumaga (jälle 30,2) end kuidagi motiveerida välja minema. Omaette imestasin, et olin seda niikaua üleüldse teinud. Magasin, lugesin, jälle magasin, lugesin. Lihtsalt olin. Välja läksin õhtul 20 paiku, sest siis hakkas jälle sadama ja õhk muutus taas normaalseks. Sadu kestis umbes 4 tundi ja äike jäi ka seekord meist kaugemale, vajus kuskile Peipsi poole.
Täna hakkas sadama juba lõuna ajal. Kui hommikupoolikul oli meil täna 31,2C, siis peale sadu oli sooja 26,2. Istusin terrassil ja vaatasin kuidas org aurab ja sest aurust moodustunud mustad pilved rippusid nagu räbalad me kohal. Niiviisi käib see vesi meil siiani edasi-tagasi. Sajab, väike vahe, jälle sadu. Äike jalutab ka siin edasi-tagasi ja igas ilmakaares, aga ka ikka kuskil kaugemal. Ja praeguseks on t juba 22 kraadi. Normaalne.
Ma jumaldan sombus sooja ilma ja ei taha mõeldagi sellele, et jälle on tulemas meeletu kuumus koos ülikurja päikesega.
Südasuvi on praeguseks tõeliselt käes. Valmis on must-ja punased sõstrad, ammugi ju maasikad ja nüüd ka vaarikad ja esimesed kirsid. Rohelist kraami jagub kah juba igasugust.

Ja üle tüki aja sai ka lilli pildistada. Enamus siberlasi küpses sedasi ära, et fotosid ei saanud, sest varahommikust hilisõhtuni sirava päikese käes ei paistnud piltidel ükski värvitoon õigena.

Juba nädala on õitsenud väga intensiivse värvitooniga aed-leeklill `Bill Baker´.

Aga....:))) Täna hommikul puhkes esimene viigikaktus Opuntia engelmanni var.dissecta.

tal on tohutu suur õis ja värvid väga täpsed

Opuntia compressa on kasvatanud meeletul hulgal uusi varrelülisid ja nende vahelt piilub ka õiepung.

Ometi keeras end lõpuks lahti kalla ´Mango´.

Peale potti paneku asetasin poti jahedasse ja ei kastnud. Kui ta nina mullapinnale pistis, tõin poti sooja ja hakkasin kastma. Praegu saab ta vett iga päev ja põnevalt täpiliste lehtede vahelt on tulemas ka teine õis.

Kui ma täna vihmaga ja vihmade vahel ringi jalutasin, siis mõtlesin, et küll oleks hea kui saaks palgata koka, viis aednikku, veel mõne majapidajanna ja tuulelehvitaja ja siis ise mehega kahekesi lennelda pitsist päevavarjudega lillede vahel ja kohal:) Vaadata ja nuusutada:D

Unistada ju vahel ikka võib:) Aga ma kavatsen veel veidi aega sedasi oleskleda, siis on näha, mis edasi saab. Mu jõgi ju ootab ka tegemist