KUUM NÄDAL

oli tõesti. Kohe igas mõttes.
EELLUGU: tavaliselt on meie peres nii, et igasugu mõtted, mis vaja kas lähemas või kaugemas tulevikus realiseerida, tulevad pähe mulle. Mõnega võib kohe lagedale tulla, mõnd peab kauem veeretama ja ettevaatlikult serveerima. Unistasin üsna mitu aastat sinisest jõest. Aga teades kui palju meil igasugu töid ootamas ja ripakil, peitsin selle mõtte sügavale sisemusse. Aeg-ajalt kerkis ta jälle kuskilt pinnale, siis vajus jälle unustusse.
Aga eelmisel aastal juhtus midagi ebatavalist. Ühel ilusal õhtul ütles mees, et kas ma ei arva, et aeda oleks vaja ära istutada minu päevaliiliate sordid. Ei osanud sest midagi eriti arvata, sest aeda nad ju lihtsalt ei mahtunud, vastasel korral oleksid nad ammu seal olnud. Aga ta ei jätnud ja arvas, et ehk leiame neile ikka mingi koha ja pakkus välja luua uus istutusala. Et kui see hostapeenar töötab, siis peaks selle ka üsna lihtsalt saama.
Jõgi!!!!
Rääkisin siis oma mõtetest ja ta soovitas mul siis kiiresti välja mõelda, kuidas need kaks ideed ühendada. Ega me kaua mõelnud, paari päevaga oli leitud koht ja arvestades taimmaterjali rohkust enam-vähem arvestatud ka loodava istutusala suurus. Ma ei tee kunagi mitte ühtki plaani paberil. Kui peas on enam-vähem kõik paigas, siis tegemise käigus on kõige paremini näha, milline taim veel millist naabrit või värvust kaaslaseks vajab või kus on mingit muudatust või veel mingit lisandit vaja.
I ETAPP algas möödunud aastal kui see koht sai mürgitatud ja piiratud. Kuigi meie teised istutusalad on üsna kivised, siis seda kahjuks kiviga piirata ei saanud. Kive lihtsalt pole enam. Sügisel istutasime siia ümber ka kõik seni aiast väljas olnud päevaliiliad. II ETAPI teostus algas esmaspäeval. See sunnitud puhkus hakkas liiga pikaks venima ja tegevusetus on minu jaoks kõige hullem tegevus maailmas. Andsime endale aru, et seda füüsiliselt ehk kõige raskemat tööd me enam ise ei suuda teha. Õnneks on meil vahete-vahel võimalus appi kutsuda tublid noored inimesed. Ja tegelikult polegi nii väga oluline, kes maja valmis ehitab, ega ta seepärast arhitektiks muutu:)
Piiga rohis selle suure, veidi üle 300m2 maalahmaka igaks juhuks üle ja kobestas korralikult juba istutatud taimede ümbrused. Noormees kaevas läbi kõik uued istutusalad, kuhu on vaja veel hulga sorte ümber istutada. Põhiliselt ongi kogu see ala mõeldud päevaliiliatele ja siberlastele. Üksikud põõsad olid seal juba varem. Aga sinna oli mees juba paar aastat tagasi istutanud ka mõned kibuvitsad ja pargiroosid. No ja et värvi jätkuks seal veidi kauemaks, istutasin ka mõnedpõhiliselt sinised-violetsed floksid. Kui pontedeeria kasvab vesirooside hulgas, siis minu siberlaste jões võib ju ka mõni väike grupike midagi muud olla:) Esmaspäeva õhtu lõppes selliselt.

Edasi algas katmine. Seal, kuhu me istutada ei plaanitse, kasutasime tõrvapappi ja purustatud maakivi. Taimede ümber ajaleht ja kergkruus.

teisipäeva õhtu

eilne õhtu s.t. kolmapäev

Täna õhtuks on pilt selline. Homme ja nädalavahetusel töö seisatub korraks. Eile hilisõhtul istutasime ümber paar siberlast ja ette veel ühe floksi, et üldpilt oleks veidi sinisem. Üks floksisort meenutas kunagisi erkroosasid tutipaelu ja teda oli vaja veidi taltsutada.

Eile õhtul olid taimede ümbrused veel sellised,

aga täna on nad juba kaetud

Katete valikul ma veidi kõhklesin. Ei kujutanud endale päris täpselt ette, mismoodi need kaks materjali koos töötama hakkavad, aga nüüd võin öelda, et pole vigagi. Muidugi on teha veel üksjagu palju, kergkruus tahab rehitsemist, kõik servad viimistlemist ja istutada on ka veel palju vaja. Kui nüüd ülalt või eemalt vaadata, siis tundub kogu see asi veidi väikese järvistu moodi, aga midagi väga häirivat esialgu ka silma ei torka. Jõge ju veel ka pole, seal on veel must maa, sest seni istutatud siberlased on pisikesed ja vajavad kõvasti kosumist ja ümberistutusteni pole me lihtsalt jõudnud.
Kui taimepuhmikud ja mõned puud ka veidi suuremaks kasvavad, muudab rohelus üldpildi pehmemaks või tuleb hakata hoopis sellele mõtlema, missugust ühendavat elementi on sinna vaja lisada, et ta haakuks paremini olemasoleva aiaga. Aga praegu ma ei genereeri veel ühtki ideed.

Mõned taimed, kes istutatud. Ei saa ju päeval pildistada, valgus ei luba. Õhtul aga hakkavad päevaliiliate õied ju juba närbuma.

Tänavu kevadel Saksamaalt dr. T.Tambergilt kingituseks saadud tema aretis`Britz Melon´ Väga õrna, pehme ja ilusa värvusega sort.

´El Desperado´

´Picasso´ Õisi pildistasin seepärast, et kuni polnud kivikatet, armastasid harakapoisid mul sealt nimelipikuid välja sikutada ja hiljem oleks mul uute sortide hulgas vaid suur segapuder kui ma ei tea, milline sort peab välja nägema

´Gelbe Dagmar Hastrup` Kollasest pole õhtul enam mingit märki, ere päike sööb värvid ju paari tunniga. Ja korralik inimene puhastaks enne pildistamist ka vanad õiejäänused ära, aga ma tõesti püüdsin viimast valguskiirt, kohe-kohe läks pimedaks. Tegelikult on õis avanedes väga ilus õrnkollane. Ja lõhnab. Ja paistab nüüd tänu kattele ka välja, mitte pole heinasse peitunud. Väga vastupidav põõsasroos, pole me teda mitte ühelgi talvel katnud ega mullanud, ka väetanud mitte. Aga ta pole seda unustamist pahaks pannud.

Mees oli kogu aeg käsipidi katmise juures, ta vaid ei kärutanud killustikku. Kuidas nad selle kuumaga jõudsid, ma ei tea. Sööma tuli mul iga päev kaks läikivat indiaanipunast kulturisti meenutavat meest. Ja nad isegi ei puhanud eriti kuigi ma püüdsin neid südapäeval sealt lõõsa käest ära saada. Kui ma eelmistel päevadel ikka käisin vaatamas, mida ja kuidas tehakse, siis täna ma päeval õue minna ei suutnud. Vilus 33C

Kohale on pandud 20 rulli tõrvapappi, 8 tonni killustikku ja umbes kantmeeter kergkruusa. Ajalehti terve talve jagu (üks päevaleht ja 2 nädalalehte kõigi lisadega ja veel hunnik reklaami) ja neist on nüüd küll suur puudus käes. Kõik on otsas.
Nüüd võib edasi liikuda tasahaaval. Kiire oli seepärast, et muidu oleks kogu eelnev umbrohutõrje olnud asjatu. Loodetav vihm paneks ju jälle mingid seemned tärkama.
III ETAPP põhiliselt istutus-ja viimistlustööd. Lõpetame ilmselt järgmisel kevadel, sest enda sortidest ilmselt kogu jõe tarvis ilmselt veel ei piisa.
Oh, kord hakkab vist elamisse naasma. Kui veel mingitmoodi maja seestpoolt ka tolmurullidest ja sissetassitud heinapepredest puhtaks saaks. Korralagedust ma tegelikult ei talu, aga pahandada ma nii suure töö tegijatega lihtsalt ei saa.
Praegu on küll kogu energia aiale kulunud.