TAASSÜND II

Eelmisel suvel alanud ja kevadel oma jätku saanud suured ettevalmistutööd Peenra taastamiseks jõudsid 15.06 niikaugele, et asuda võis juba hoopis loomingulisema tegevuse juurde.
Aga ega me enam oskagi midagi luua kui pole piisavalt hunnikuid. Ja nii lisandus värava taha veel üks, sest enamus alpi- ja mäestikutaimi ei suuda elada ilma graniitkivi- või killustikuta. Et töö sujuks, muretsesime eelnevalt vajaliku istutusmaterjali. Enamik taimedest on juba eelmisel aastal endal pottidesse päästetud, osa hamsterdatud, osa kingitud, osa ostetud. Ja üksjagu veel ootab turvapeenardes või vajab üleüldse vanalt kasvukohalt ümberkolimist.

Et juuni keskpaik oli vihmane, otsustasime kohe, et kui istutame ära "karkassi" ehk madalad, väga aeglasekasvulised okaspuud, kellel oli jahedal vihmaperioodil hea juurduda, siis enne me edasi ei liigu kui valmis on Tee.

Pikki aastaid pottides kasvanud okaspuudel on vaja lahti harutada tihedaks puntraks muutunud juurepall, eemaldada juurekaela juurest vana muld ja neid päris tükk aega vetitada.

ja siis vahepeal saab pesta kive

ja ohtralt dussitada juba istutusauku piisavalt vett saanud puukesi:)

Ma küll lubasin, et peale jaanipäeva me mõned päevad puhkame ja siis alustame. Aga hing kripeldas ja käed sügelesid ja nii jätkasime kohe 25.juunil.

Ideaalis oleksin ma rajanud sellise Peenra, kus kõige kõrgemal oleks alpiaas, edasi subalpiinse vööndi ja Vahemere kaljunõlvade mäestikutaimed. Siis oleksin liikunud metsavööndi ja rannikualade poole ja lõpuks jõudnud alusmetsa. Aga et me kallak on lauge, peaaegu ju olematu, et saanud ma mitte kuidagi istutada ette serva suuri lopsakaid taimi ja nende taha peita õrnukesi- pisikesi alpitaimi. Me Peenar piirneb naabrite kõrgekasvuliste püsikutega ja nii on ta fooniks küll sõnajalad, küll hostad, küll roosid:).

Üldiselt me siiski istutasime ikka nii nagu vaja, aga pisut sai neid vööndeid segi aetud küll.

Peenra "pitsisakid" aga olid vajalikud selleks, et ühte kohta saaks istutada samade nõudmistega taimi. Ja nii segasin ma erinevaid muldasid. Kuhu tarvis, sinna lisasin koiiri ja komposti, kuhu tarvis, liiva, kruusa, sõelmeid (see hunnikuke oli meil kah olemas) ja killustikku, kuhu tarvis, liiva ja tuhka. Istutamise edenedes neid potsikuid aina lisandus. Mida edasi, seda koledamaks Peenra ümbrus muutus:)

Selline oli esimese pika tööpäeva tulemus:) Edasiliikumine oli üksjagu aeglane. Aga kõrgemal on ka kõige kapriissemad taimed, kelle muld peab olema kiiresti vett läbilaskev, juurekaelad kaitstud väikeste kividega, mida istutusjärgselt nähagi pole, loodud vajalikud kalded vee kiireks äravooluks, suuremad kivid nende jalakeste jahutamiseks ja kõige lõpuks graniitkillustik, sest rauata nad pikalt ei taha elada. Istutussubstraadis samuti graniitkillustik segi liiva ja mullaga.

Täna on peenar üldiselt valmis!

No mitte küll päris, sest - nüüd ma ohkan kohe südamest- puudus tuli taimi. Ja need saame me alles augusti algul kui põhjast tagasiteel käime külas Haideaias.

Ja muidugi vajab ta veel üsna pikalt viimistlemist, sest natuke on vaja terashalli mulje pehmendamiseks lisada killustikule veidi suuremat purustatud maakivi ja vastupidi. Paika on tarvis panna ka kenake hunnik suuremaid kive. Aga see vajab veidi süvenemist ja Peenra vaatlemist, et kui ta on lõplikult valmis, jääks mulje, et teisiti ei saagi ja et seal poleks midagi kunstlikku.

Algul ma ei katnud madalaid aediiriseid, aga need mullased augud hakkasid Peenras väga segama ja seepärast said ka nemad üsna õhukese kihi kildu enda vahele, Üldmulje paranes siis tunduvalt.

Ajalehti kulus suurte pakkide viisi.

Muidugi pole veel ka taimedel õiget nägu, sest puhmikud pole puhmikud ja pinnakattetaimed pole veel padjandid ja puhastatud iirised pole ka veel kolooniaid moodustanud. Kõik nad näevad välja ühesuguste nutsakutena. Aga selle tööga peavad nad küll ise hakkama saama:). Praegu ma aitan neid vaid igapäevase kastmisega.

Vahepeal sai ka tee uuesti laotud, aga võrreldes selle teise teega, polnud see eriliselt suur töö.

Kui täna hommikul kell 9 oli meil 28,2 kraadi kuuma, siis ma mõtlesin küll, et enam ma ei suuda ja see istutamine tuleb määramatusse tulevikku edasi lükata, aga pottides virelevatest taimedest hakkas rohkem kahju kui endast.

Kui Peenra juures hullusti kuumaks läks, tuli tegevust mujalt otsida. Ja nii sai korda ka see päris tee ümbrus, aiast seest on hunnikud kadunud ja ümbrus korrastatud. Muru külvamine peab veidi jahedamat ootama, aga ka mätas, mida samuti iga päev vihmutame, annab veidi aimu, milline see meile sissepääs tuleb. Nende väravataguste hunnikute kord tuleb veel, sest üks suurem tegemine on meil ju veel väga pooleli. Ma ma loodan, et neid pole enam juurde vaja tekitada. Küll peab lisanduma endatehtud! istutusnõusid:)

Ega me nüüd kogu aeg siiski ka ei rabelenud. Meil käidi külas ja ise olime samuti sõidus. aga see viimane kujutas nende ilmadega endast pigem ekstreemsporti kui lõõgastust:)

Homsest ei liiguta ma mõnda aega suurt varvast kah. Ja järgmiseks nädalaks lubas ametlik ilmateade juba 33 kraadi kuuma. Täna keskpäeval oli meil 32, 8, ma ei kujuta hästi ette, missugune see lubatud ilm veel tuleb. Täna tean, et Raplamaal olla mitu tundi müristanud, aga vihma tuli napilt, kuskil ikka vist sadas veidi või palju meil mitte piiskagi.

Taevas tõmbus nüüd õhtul küll veidi pilve, aga temperatuur püsib ikka ülikõrgel ja hingata pole midagi. Toaski on juba 24, märgatavalt jahedam siiski kui õues:), aga millegipärast on ikka see praeahjus olemise tunne:(

Nüüd lõpuks ikkagi algab meil vist see väike ärajäänud puhkus, sest need paar töökest on peaaegu valmis saanud:)