PÕNEVAD PÕÕSAD ja ÜHE PUUKESE LUGU

Tänavune aasta on täitnud mitmed mu soovid, olen saanud nii mitmedki põõsad, keda olen kaua otsinud. Ja ihaldanud olen ma selliseid, kes õitsevad kas suve teisel poolel või sügisel.

Tänu Tsiilile leidis juba kevadel endale sobiliku koha musani abeelia (Abelia mosanensis) ja tegelikult juba eelmisel sügisel muretsetud, küll siiski kevadel õitsev abeelialehik (Abeliophyllum distichum). Ma tean küll, et nad võivad veidi külmahellad olla, aga neile on kasvukohad küll suure hoolega valitud. Sel aastal nad veel ei õitsenud.

Kevadel rõõmustasin nähes, et müügil on ka lepalehise kletra (Cletra alnifolia) erinevad sordid. Kui aga põõsastele järele läksin, selgus, et tegu on vähem kui 10 cm pikkuste vaevalt juurdunud pistokstega. Potistasin neid kaks korda ümber ja kui uus osa valmis sai, istutasin nad sinna. Minu suureks üllatuseks otsustasid nad kõik ka õitsema minna. Roosa-ja punaseõielised sordid näitasid vaid ühe õie, aga pisike kergelt toomingalõhnaline läikivate roheliste lehtede ja valgete õitega `Hummingbird`il õitsevad kõik oksad Tema õie muudavad õhulisteks pikad-pikad tolmukad

Tuleks üsna pikalt mõelda, enne kui meenuks mõni siniste õitega põõsas ja eriti selline, kes õitseks sügisel. Rohekashallide lehtede ja säravsiniste õitega sinine habeõis (Caryopteris clandonensis) `Heavenly Blue`

õisik lähemalt.

Kui ma sean sammud, õigemini palun autorattad keerata mõne puukooli poole, olen ma tavaliselt teinud eelneva korraliku kodutöö ja otsima lähen ma sinna tavaliselt ikka puid ja põõsaid, püsikud jõuavad minuni teisiti. Kuigi mul on pikad nimekirjad ja kindlad soovid, pole sugugi väga haruldased need juhused, kus ma hiljem avastan ka selliseid sõbrakesi, kes kuidagi ise on end mulle kaasa sokutanud ja kellega tuleb siis tükk aega mööda aeda joosta, et neile kohta leida. Viimasel ajal püüan ma end küll hoolega distsiplineerida ja püüan enne kojusõitu üle vaadata, et mind mingid suured üllatused ei ootaks.

Hiljaaegu käisin Järvseljal, et ära tuua aeglasekasvulised kääbusmännid ja veel mõned kaua ihaldatud puud. Kui seal müügiaias ringi kõndisin, märkasin üht huvitavat puukest. Käisin tast mitu korda mööda, aga siis seletasin talle raske südamega, et ta kohe mitte kuidagi ei sobi sellesse aiaossa, mida mul taimestada vaja on. Teist korda sattus ta mu silma alla Võhmas, laadalaupäeval. Vaatasin ja imetlesin, võtsin ta kätte, silitasin ja panin ta ohkega tagasi. No ei saa teda mitte kuidagi murusse istutada ja aias ma talle ka kohta ei näinud, ta on sellise olemisega, et vajab erilist eksponeerimist. Õhtul koju jõudes polnud mul küll aega tema peale mõelda, seda enam, et nii nagu meie seda tegime, ei oska mitte keegi teine kaugeid ja kauaoodatud külalisi vastu võtta:D

Aga pühapäeva hommikul vaevalt silmad avanult teadsin ma täpselt, kus selle puukese koht on. Ja kas siis nüüd peabki kohe sõitma hakkama? Õnneks on olemas telefonid ja minu veel suuremaks õnneks toimis logistika nii hästi, et esmaspäeval oli ta meil käes ja ka kohale istutatud. Ongi ikka nii, et kes meile tulla tahab, peab siia ka saama:)

Tahtsin teda kohe ka pildistada, aga küll segas vihm, küll ere päike. Kuidas ta täiskavanuna välja näeb, leiab siit

Thuja occidentalis `Golden Tuffet`, tegelikult on ta tunduvalt kollasem, ei saa aru, kuidas ta fotol nii roheline on. Loodetavasti annab ta mulle ka mitmekordse tagasilükkamise andeks, sest aias liikudes ei saa teda mitte märgata.

Õues on mitu päev suviselt soe ja ka aed on meil ikkagi veel valdavalt roheline. Võiksin neid pilte teha mistahes aiaosast, pilt oleks enamvähem samasugune.

Kui poleks rohelised kuued erinevate punaste vastu vahetanud kukerpuid ,

mõnda oranzhi laiku pihlakatel ja paari värvunud vahtrapuud, ei usukski, et sügis on käes. Vaatamata mitmetele ülelennanud haneparvele, arvan ma miskipärast, et vähemalt kuu peaks olema päris soojad ilmad.