Tänu Tsiilile leidis juba kevadel endale sobiliku koha musani abeelia (Abelia mosanensis) ja tegelikult juba eelmisel sügisel muretsetud, küll siiski kevadel õitsev abeelialehik (Abeliophyllum distichum). Ma tean küll, et nad võivad veidi külmahellad olla, aga neile on kasvukohad küll suure hoolega valitud. Sel aastal nad veel ei õitsenud.
Kevadel rõõmustasin nähes, et müügil on ka lepalehise kletra (Cletra alnifolia) erinevad sordid. Kui aga põõsastele järele läksin, selgus, et tegu on vähem kui 10 cm pikkuste vaevalt juurdunud pistokstega. Potistasin neid kaks korda ümber ja kui uus osa valmis sai, istutasin nad sinna. Minu suureks üllatuseks otsustasid nad kõik ka õitsema minna. Roosa-ja punaseõielised sordid näitasid vaid ühe õie, aga pisike kergelt toomingalõhnaline läikivate roheliste lehtede ja valgete õitega `Hummingbird`il õitsevad kõik oksad Tema õie muudavad õhulisteks pikad-pikad tolmukad
Tuleks üsna pikalt mõelda, enne kui meenuks mõni siniste õitega põõsas ja eriti selline, kes õitseks sügisel. Rohekashallide lehtede ja säravsiniste õitega sinine habeõis (Caryopteris clandonensis) `Heavenly Blue`
õisik lähemalt.
Kui ma sean sammud, õigemini palun autorattad keerata mõne puukooli poole, olen ma tavaliselt teinud eelneva korraliku kodutöö ja otsima lähen ma sinna tavaliselt ikka puid ja põõsaid, püsikud jõuavad minuni teisiti. Kuigi mul on pikad nimekirjad ja kindlad soovid, pole sugugi väga haruldased need juhused, kus ma hiljem avastan ka selliseid sõbrakesi, kes kuidagi ise on end mulle kaasa sokutanud ja kellega tuleb siis tükk aega mööda aeda joosta, et neile kohta leida. Viimasel ajal püüan ma end küll hoolega distsiplineerida ja püüan enne kojusõitu üle vaadata, et mind mingid suured üllatused ei ootaks.
Hiljaaegu käisin Järvseljal, et ära tuua aeglasekasvulised kääbusmännid ja veel mõned kaua ihaldatud puud. Kui seal müügiaias ringi kõndisin, märkasin üht huvitavat puukest. Käisin tast mitu korda mööda, aga siis seletasin talle raske südamega, et ta kohe mitte kuidagi ei sobi sellesse aiaossa, mida mul taimestada vaja on. Teist korda sattus ta mu silma alla Võhmas, laadalaupäeval. Vaatasin ja imetlesin, võtsin ta kätte, silitasin ja panin ta ohkega tagasi. No ei saa teda mitte kuidagi murusse istutada ja aias ma talle ka kohta ei näinud, ta on sellise olemisega, et vajab erilist eksponeerimist. Õhtul koju jõudes polnud mul küll aega tema peale mõelda, seda enam, et nii nagu meie seda tegime, ei oska mitte keegi teine kaugeid ja kauaoodatud külalisi vastu võtta:DAga pühapäeva hommikul vaevalt silmad avanult teadsin ma täpselt, kus selle puukese koht on. Ja kas siis nüüd peabki kohe sõitma hakkama? Õnneks on olemas telefonid ja minu veel suuremaks õnneks toimis logistika nii hästi, et esmaspäeval oli ta meil käes ja ka kohale istutatud. Ongi ikka nii, et kes meile tulla tahab, peab siia ka saama:)
Tahtsin teda kohe ka pildistada, aga küll segas vihm, küll ere päike. Kuidas ta täiskavanuna välja näeb, leiab siitThuja occidentalis `Golden Tuffet`, tegelikult on ta tunduvalt kollasem, ei saa aru, kuidas ta fotol nii roheline on. Loodetavasti annab ta mulle ka mitmekordse tagasilükkamise andeks, sest aias liikudes ei saa teda mitte märgata.
Õues on mitu päev suviselt soe ja ka aed on meil ikkagi veel valdavalt roheline. Võiksin neid pilte teha mistahes aiaosast, pilt oleks enamvähem samasugune.
Õues on mitu päev suviselt soe ja ka aed on meil ikkagi veel valdavalt roheline. Võiksin neid pilte teha mistahes aiaosast, pilt oleks enamvähem samasugune.
Haa - ma tean, mida sa tunned. Minulgi on nimekirjad - aga miskipärast ronivad kaasa hoopis nimekirjavälised tegelased - kellega samuti mööda aeda ringi jooksen. Ja tihti lõppeb see sellega, et kaevan aga istutusala suuremaks, ja siis on vaja teised ringi paigutada - ja nii lõputult. Ehh minu nõrka iseloomu :D Aga õnneks on minu aial piirid - lõputult enam ei mahu :D Aga see Golden Tuffet on ka minu kiviklibu istutsalas kenasti olemas - kõik osutavad talle nukralt - et näe sul üks välja läinud :D
ReplyDeleteAga suur aitähh selle huvitava lingi eest - jäin kohe sir´vima seda - tundub, et tulemas on vist üks unetu öö :D
tänud lingi eest!
ReplyDeletetahaks niiväga uudistama tulla kõike seda uut ja põnevat, mis teil toimunud on...
See on nii lohutav, kui sa sooja oktoobrit lubad, ei raatsi tänavu veel kuidagi loobuda.
ReplyDeleteIgal põõsal on oma lugu ja nii tore, et mina ka ühes osaline olen:) Siniseõieline on imeilus ja üldse kui sa hakkad põõsastest kirjutama, siis mina hakkan kõrvu kikitama. Siis ütleb Deia ka nagu muuseas, et jaa ja mina tunnen, kuidas vaip ära tõmmatakse ja ma olen jälle omadega sees:D
Kukerpuude ilu hakkasingi sinu aias märkama, nad kaarduvad ja sirguvad nii ilusasti. Pildistan neid iga kord kui külla juhtun. Järvistu kaldal on nad veel eriti kaunid.
Tore elupuuke see Golden Tuffet, vrdl Brabanti v Smaragdiga:)
ReplyDeleteMinu park on veel väike & hale, aga teie suured & väga huvitavad puud-põõsad kasvatavad botaanilist uudishimu & katsetamissoovi.
Ai, need kukerpuud on lahedad. Kuidas plataanil läheb?
ReplyDeleteMa kahtlustan, et meil siin ühes aias on piirdetara äärses hekis jupp lepalehist kletrat, aga pean teda veel lähemalt uurima, et kindel olla. Minule jäi see ilus põõsas Londonis silma. Aga roosa- ja punaseõieline ka veel...
ReplyDeleteHuvitav, kuidas ta pistoksast kasvama läheks? Ma olen töölt omale tänu kevadistele lumemurdudele nii mõnegi tasuta põõsakese juba saanud, julgeks ehk veelgi pistoksaga proovida.
Plataani istutasin maha, näis...
ReplyDeleteKletra peaks pistoksast hästi minema, aga praegu on küll nende jaoks hilja.
Hee, ei luba ma midagi, aga tunne on säärane, et soe peaks veel kestma.
Ei, ma kevadel plaaningi majaperenaiselt oksakest nuruma minna. Jääks see ainult meelde kuidagi.
ReplyDeleteOi, need kukerpuud on kaunid!
ReplyDelete