Meie veest vabadel kaevuraketel kaevukatuse all talvituvad aastaid nahkhkiired. Kuna kaevu oli vaja enne külmi veidi katta, tekkis vajadus nihutada ka üht talveunes olevat nahkhiirt. Enne seda tõi abikaasa ta korraks pilditegemise tarvis tuppa. Ei tahtnud tema und valguse ja soojusega eriti segada, seepärast on pildid tumedad.
Et ma neist peale hirmu-ja õuduslugude eriti midagi ei tea, otsisin nende kohta veidi teavet, aga seda on eestikeelses internetis ikka väga vähe. Sain teada, et nahhiired kuuluvad käsitiivaliste (Chiroptera) hulka. Käsitiivalised on lendavate imetajate selts. Käsitiivaliste esijäsemed on arenenud tiibadeks. Pikenenud kämbla-ja sõrmeluude vahel asub keha külgede ja tagajäsemeteni ulatuv õhuke nahk, mis moodustab külglennuse. Osal liikidest on ka saba ümber paiknev sabalennus. Käsitiivaliste fülogeneetiline rida on pikk ja segane ega anna minusugusele võhikule ka erilist infot. Oma üht või kaht poega kannavad nad beebieas enda seljas. Nii, et siis lendavad loomad???
Enamik käsitiivalisi on putuktoidulised, kuid leidub ka puuviljadest ja verest toituvaid liike.
Eestis elab 11 liiki käsitiivalisi. Kõik nad kuuluvad sugukonda nahkhiirlased(Vespertilionidae), kellest meil talvitub 7 liiki.
Kes meil siin elavad, ei õnnestunudki mul teada saada, sest need määramise tunnused on minu jaoks väga umbmäärased. Pole ju võimalik ka neid erinevaid liike võrrelda, et aru saada, on ta nüüd suurem või karvasem kui teine liik.
Oleme nendega kokku puutunud augustis. Kui pimedatel õhtutel kauem väljas istuda, on võimalik jälgida ja tajuda nende hääletut lendu. Midagi hirmsat nad küll endast ei kujuta. Kui ootamatult nende lennuteele sattuda, siis võib vaid mõni nõrganärvilisem külaline veidi ehmuda.
Meil on peale remonti need sellid ära kadunud, aga vana eeskoja mahalõhkumisel tuli neid terve seltskond välja. Nalja sai kui palju, sest aeg-ajalt kippusid nad tuppa lendama ja keeldusid uuesti välja minemast. Markantseim juhtum oli, kui harjavarrega togimise ja peletamise käigus üks tiivuline tegelane õele juustesse lendas ja küüned turja lõi.
ReplyDeleteotsanummakene :P
ReplyDeletenende ootamatu ja hääletu lend pimedas lihtsalt ehmatab vahel. meil onneid kah, aga ei tea, kus pesitsevad.
meil armastavad nad augustiöödel lahtisest magamistoa aknast tuppa lennata. siis mina kaon. nii igaks juhuks.
ReplyDeleteaga mõnus tasane sahh-sahh on see lend.
Minu lemmikud :)
ReplyDeleteLapsepõlvekodu kelder oli neid nii suvel kui talvel (eriti talvel)paksult täis, suviti tükkisid ka tubadesse kui aknad lahti. Vahel hommikuti ärgates ei sanud enne riideidki selga (vanaema nõudel pidime, olgu või viletsaim räbal, oma päevariided ilusti riidepuuga kapi taha nagisse riputama) kui neid päevauneks riiete külge klammerdujaid teise kohta ei "riputanud", esiku sein oli selleks naelu täis löödid. Mõned korrad "okupeeriti" ka uksepiidal olev võtmete hoiukoha nael ja neid sugugi ei häirinud kui päeva jooksul mitmeid kordi naelalt maha võeti ja tagasi pandi, et võtit kätte saaks.
Kaks häirivat asja seoses nendega - kui neid majja pälju päevaks magama tuli ja õhtul hakkas tugev vihm, siis ei mingit magamist, nad ei läinud kunagi vihmaga õue vaid korraldasid oma toiduotsingu tubades (brrr...) ja alati kui keegi unustas veeämbrile kaane peale panemast, oli mõni sellesse uppunud (pisarad ja matused + vanaema kuri hääl)Aga muidu hirmarmsad loomakesed, võis nendega täitsa ühes majas elada. Siis ma ei teadnudki, mis asjad on sääsed ja hiired, meil elasid ka nirgid majas :)))
Eh, ja nüüd ei saa mitte muttide ja hiirtega läbi, territooriumi jagamine ja võitlus ikka surma peale.
Tegin ühe Su piltidest heledamaks, et vaadata, kas tegu minu "sõbraga" Vespertilio serotinusega (otsing ei andnud mulle eestikeelset nime)Kahjuks on nende eluala lõunapoole nihkunud ja pole kuulnud, et nad meil talvituksid. Sellised armsad inimasulate juures elutsevad loomad.
ReplyDeleteAga suurus nagu klapiks, mis värvi karvkate - hall või pruunikas ja kas oli rippasendis või mingisse prakku pugenud (lendlane)
Väga lahedad pildid, väga lahe jutt ja teised kommentaarides jutud on ka väga lahedad. Mul on vastu panna ainult üks lasteaia keldris talvituja, kes vaeseke minu sealkäimiste peale kevade ja sügise poole hirmunult ringi lendas. Aga mulle nad ka meeldivad. :o)
ReplyDeleteOoooo! Millised! Meil on nad ka aga näinud oleme neid vaid lendamas suveõhtutel. Kus nad pesitsevad, pole õrna aimugi
ReplyDeletemeie juures nad ka kuskil elutsevad ja suveõhtutel lendavad. aga mina vist ei kuulu teie seltskonda - sest peale seda kui mulle üks pähe lendas - kardan ma neid paaniliselt.
ReplyDeleteeriti jube on augustiõhtutel rõdul istuda - siis nad armastavad eriti kuuvalguses sahistada. nad ilmuvad nii hääletult kuskilt ja siis sahh - sahh. prrrr.
mul pole miskit nende olemasolu vastu - aga palun hoidku end minust kaugemale :D
Nad klammerduvad küünistega kaevuraketele, ei peitu kuskile prakku. Mul peaks möödunud aastast kuskil üks selline pilt olema, otsin üles ja lisan postitusele. On säärased pruunikashallid ja see roosakas rant oli täitsa nähtav. Seepärast ei oskagi ma isegi arvata, kes ta on- üks tunnus klapib ühega, teine teisega. Enne tagasipanekut tegi ta vaikset piiksuvat häält. Aga kontrollitud-magab edasi.
ReplyDeletePilt leitud ja üles pandud. Niipalju kui mina uurisin, sarnaneb ta välimuselt kõige rohkem tõmmu lendlasega. See hall toon on ikka väga tumehall. Ühtedel allikatel on see üks meil talvitujatest, teistel jälle ei talvitu ta meil kindlasti mitte. Mine võta siis kinni, kui leian kuskilt mingi põhjalikuma artikli või raamatu, saan edasi kaasa rääkida. Kuni ma päris kindel ei ole, kellega tegu, ei pane neile ka mingit nime.
ReplyDeleteKui saksakeelt oskad, saab siit ka natuke infi nahkhiirtest
ReplyDeleteVenelastel oli üks väga hea leht, otsin selle ka üles
Lihtsam guugeldada kui oma arvutist infi otsida :) Leidsin ühe ka üks informatiivne leht pole veel uurida jõudnud.
ReplyDeleteJa ega minagi neist suurt tea, natuke ainult oma kaasüüriliste kohta ja kuskilt (mingi saade kunagi oli telekas) ka seda, et nahkhiired ripuvad ja lendlased poevad pragudesse, mis ei pruugi ka mul täpselt meeles olla.
Aga on kes ta on, peaasi, et ellu jääks, neid isegi väheks jäänud ja ega meil suurt kedagi olegi, kes võiks neid aplaid õgardeid satikate ohjamisel asendada.
Kliimasoojenemine ei ole nii suur oht kui uppumine omaenese toodetud prügisse ja oma abiliste hävitamise tagajärel olla satikate poolt piltlikult öeldes nahka pandud.
Väga lahedad loomad!
ReplyDeleteKui laps olin pidi meil maakodus keldris alati purgid tagurpidi riiulitele panema, sest muidu kukkusid nahkhiired sisse ja ei saanud enam välja.
Praeguses kodus on huvitav suveöödel nende hääletut lendu jälgida. Lähedalt pole neid enam kahjuks näinud.
No aga mis küsimus see on, et kas lendav loom. ta ju pole "ei lind ega loom", kui klassikaks saanud vene multikat uskuda. :) Nummakesed jah! Nunnumeeter kisub sinna saja kanti. ;)
ReplyDelete