TALVEMUINASJUTT

Talv on kõige puhtam, kargem ja suursugusem aastaaeg aias. Mõnikord - vaadeldes okaspuude stoilisust, lehtpuude ja-põõsaste peent joonist ja üle kogu silmapiiri valitsevat ääretut rahu- mõtlen ma, et siin mägedes on talv ehk isegi kõige ilusam aastaaeg. Härmas, vaikusest helisev aed, päikeses sätendavad lumekristallid, mis on ilusamad kui maailma mistahes kalliskivid, talvehommiku õrn ja habras ilu oskavad pugeda sügavale hinge ja sa võid tundide viisi vaadata seda valget maailma. Lapsepõlve talvemuinasjutud on saanud tõelisuseks.

Kui ma varem meie käänulisi teid pidi talvepäikeses töölt koju sõitsin, peatasin sageli auto mõne kurvi juures- tihti oli tunne, et sealt looketagusest lumivalgest sillerdavast härmas põõsastikust lihtsalt peab mõni päkapikk välja piiluma. Aga ega nad siis päeval ikka nii kergesti end ei näita:), mis siis, et seal kindlasti nende pelgupaik oli.

Aga mõnikord pakub talv ka isemoodi üllatusi. Kevadel avastad, et küll on osanud siin kohaneda mõni puu, mis kindlasti ei peaks meil vastu pidama, aga on hukkunud või kiratsemas keegi, kelle elukohaks on meist hoopis põhjapoolsemad kohad.

Kui sel aastal mitmed korrad maha sadanud paks ja raske lumi ei teinud meie aias olulist kahju, siis detsembri lõpu üks tuuline öö sai saatuslikuks ühele väga ilusale sihvakale hariliku elupuu vormile "Columnaris" Puu on üle 25 aasta vana ja kõrgem kui 6 m. Seda poleks olnud võimalik mingit moodi siduda. Tal jääb küll peale mahasaagimist alles 2 tüve, aga kas ja mismoodi see külg taastub.... või jääbki ta rääbakaks, eks seda näitab aeg.

Lõpuks ometi on üle meetri kõrgusest hangest pääsema hakanud jugapuu lehtrikujuline vorm "Semperaurea" . Praegu näib ta hoopiski mingi depressa, adpressa või horizontalisena.
Osa mägimändeja teisi puid on samuti lumevangist vabad ja nende endised kujud on hakanud taastuma, osa väiksemaid on aga siiani latvadeni lumes.

Vaatamata kõigele, on aasta alanud imeilusate päikeseliste päevadega.