ÄRKAMISEAEG

Seda aastat on juba mõni päev olnud. Logeletud, ise külas käidud ja külalisi vastu võetud ka päris piisavalt. Igasugu melust oleme ka jõudnud välja puhata. Käes on aeg mõelda, millega edasist aega sisustada.

Meie peres on aegade algusest valitsenud eriline tööde jaotus.
Kunagi ammu ütles mu mees, et ta on nõus kõik tööd ära õppima ja ära tegema kui mina mõtlen välja, mida, kuhu ja millega on vaja teha.
Selle vastu pole mul midagi. Päris hea meelega olen nõus igasugu ideid genereerima. Mulle meeldib ka projekteerida, organiseerida, planeerida ja kalkuleerida. Kaks viimast on minu arust eriti vajalikud, et igasugu ressursse- aega, materjale, mehhanisme, vajadusel abilisi ja muidugi ka raha arukalt kasutada.
Mis viga seda teha, kui pärast mõtte-ja paberitööd pole edasine eriti minu asi. Kui - siis järelevalve, aga see on ka igasugu tööde puhul muidugi eriliselt oluline tegevus:)))
Seni on selline koostöö vähemasti meie peres hästi toiminud ja nii mõnigi, esialgu isegi hullumeelsena näiv mõte, on päris hästi realiseerunud. Muidugi ei käi need asjad nii, et mina ütlen ja mees teeb. Me ikka arutame need ideed läbi ja mõned väga head mõtted minu väljamõeldistele on lisanud abikaasa.

Aga üks töö on jäänud kuidagi väga pikalt vinduma ja venima. Meie ärklikorruse lõpuni ehitamine ei tahtnud kohe kuidagi edeneda. Mis siis, et ammu planeeritud, materjalid valmis ja puha. Aga mees ütles ikka, et tal see tahtehalvatus....

Kui ma nüüd oma kodinad elutuppa tagasi vedasin, ütlesin, et ma ei tea, mis edasi saab, aga siit ma ei liigu niikaua kuni mul on oma töötamise koht valmis. Ma hoian sellest söögilauast hammaste ja küüntega kinni ja kui tarvis, ka ööbin sellel toolil. Ära saab mind ainult hellalt kätel kandes- aga ma tahaks näha, kes selleks võimeline on:))) Nädalavahetusel, kui meid külastasid mehe sugulased, pidasin ma sõna ja võtsin neid kõiki köögis vastu - söögilaud on minu!!!!
Kitsas oli, aga ega keegi vastu ka vaielnud. Ja edaspidiseks lubasin ma üldse kööki enam mitte minna. Siis ma ei teadnud veel, et sellel toiduvalmistamisel nii peen nimi võib olla. Aga jah, mõte oli säärane, et niikaua kuni üleval liigutama ei hakata, pakun mitu korda päevas Hilise pakutud postmodernistlikku toitu:))) Ja nii kaua kui vaja, kasvõi mitu aastat jutti. Ja mitte ainult see minu töökoht. Mõnele inimesele on see ilmapuu koht ja ometi polegi siin talle nagu seda päris oma...
Nii- ja täna läks siis lahti. Ohhh, küll olid ilusad ja armsad need kolinad, mürinad, vingumised ja vilinad. Nagu mingi parim sümfoonia. A.Pärt võiks siin oma "Perpetum mobile" 2. osale korralikku ainest saada. Muidugi, selle müra sees ma muud teha ei saanud kui süüa valmistada, aga ma kohe nautisin seda. Ja igasugu sodi olen ka nõus nurisemata mitu korda päevas kokku pühkima:)))
Aga selle aasta esimene projekt on vähemalt korralikult käivitunud. Ja kui ma siis õhtul märkasin seda kuupäeva vaadata.....:)))) Minu elu parimad asjad on ikka alguse saanud 13. kuupäeval. Alates sellest, kui ma otsustasin oma nina siia maailma pista:))) on kõik minu elu olulised ja head asjad alguse saanud just 13-l. (Isegi selle blogi esimene sissekanne kannab 13. kuupäeva- aga ma pole veel siiani aru saanud, on see hea või mitte....)
Ja ehitusliku osa loodan ma valmis saada kevade alguseks - isegi pikk tähtaeg. Ma loodan, et trepitegija saab need käsipuud ka ikkagi selleks ajaks valmis.

Sisustamine käib ikka koos sisseelamisega. Ja nende siidkardinate või - maalide-tapeetide tegemine on ka vaja enne ära õppida:)))), sinna juba müngeid kõrretöid ei tee. Ja selleks ei planeeri ma mingit tähtaega.

Teised selle aasta projektid oleks põhiliselt korrastustööd: (tähtajad planeerin suure varuga)

1. Vana ja uue kuuri ümbruse korrastamine - olenevalt ilmadest ja lume sulamisest - 15. mai
2. Sügisel valminud kuuri lõpetamine - värvimine, piirdeliistude paigaldamine - olenevalt ilmadest - 1.juuni
3. Majaesiste häbi(mulla)hunnikute laialiajamine, sinna muru rajamine;
korraliku tee ehitamine majast kuuri-auto varjualuseni; värava paigaldamine;
uue kuuri ette sõprade tarvis parkla rajamine - jaanipäevaks. Need tööd tuleb teostada kompleksselt- vaja läheb traktorit.
4. Kõige suurem murelaps- vana kiviktaimla vana maja ees. Väga mitmel põhjusel on see väga hukka läinud. Eelmisel aastal oli meil küll plaan see hoopis likvideerida. Aga siis pani üks hea ja tark inimene meile aru pähe, et nii ei lähe see mitte. Et sellest on kõik alguse saanudki ja ta tuleks hoopis korda teha. Mõtlesime siin natuke ja tegelikult võtsimegi selle aasta kavva peenra kapitaalremondi. Praegu on mõte säärane, et kõik väärtuslikud taimed tuleb sealt välja kaevata ja istutada kastidesse- nii peavad nad vähemalt kuu vastu- siis seal vohama hakanud umbrohi- võilill, orashein, isegi ohakad ja naat ära mürgitada - kive me sealt välja kangutama ei hakka ja siis kõik tagasi istutada. Siin on ka muidugi väga vaja appi lillesõpru. Taimedel on peale väljakaevamist omadus mitte enam sellistes piirides tagasi mahtuda nagu nad olid. Järelikult tuleb ülejäägid ära jagada headele inimestele. Võibolla tuleb osa rohtseid taimi asendada aeglasekasvuliste okaspuudega. Ja siis kogu see peenar katta samamoodi nagu tegime hostapeenraga. Kogu asi peaks uuesti valmis saama septembri keskpaigaks.

Nii, et sel aastal meil eriti suuri ja mahukaid töid enam polegi. Kui asjad on paberil, on nad kuidagi konkretiseeritud, ülevaatlikud ja loogiliselt reastatud.
Need vahepealsed hooletööd- rohimine, niitmine, kastmine- pole projektitööd. Neid teeme vajadusel või siis kui viitsime:)))
Ja istutamine .... selleta ei saa kohe kuidagi. Imelik. Aasta lõpus pole mul mingit tahtmist vaadata, kas puukoolid midagi uut ka pakuvad. Aga nii kui aasta keerab uue numbri ette, vaatan kohe esimestel päevadel, ehk on juba pakutavas taimemaailmas ka meie jaoks midagi põnevat. Sel aastal üllatas esimesena "Aiasõber".