Sunday, January 4, 2009

AINA ILUSAMAKS

muutub kogu ümbrus. Minu härmas antennide all hakkavad juba mingid mõtted liikuma, aga esialgu naudin ma seda, mida pakub praegu loodus.
Kogu seda ilu näeme me ju tegelikult ka akendest. Ja ma ei suuda kuidagi neid pilte siia panemata jätta. Kõik mööduvad autod peatuvad meie juures, et imetleda neid äkki avanevaid oru vaateid. Kahjuks on fotosilm siiski tuimem kui inimese oma.













































6 comments:

  1. Imeilus! Käisime ka täna metsas jalutamas, jääd on rohkesti, aga lund mitte kribetki.

    ReplyDelete
  2. Super! Tõeline talvemuinasjutt.
    Meil pole ka kübekestki lund, aga mere ääres jää oli imeline. Kui netikiirust vabaks antakse, laen omad pildid ka üles.
    Aga see lumememm - see on ju seesama Sinu sünnipäevaaegne, eks? Et teil pole see ammune lumi kuhugi kadunud, ainult juurde tulnud...kohe kadedaks teeb.

    ReplyDelete
  3. Jaa, meil pole lumi päriselt ära sulanud sellest esimesest novembritormist. Siis kadus väike osa lõunapoolsetelt nõlvadelt, kuhu päike paistis, osa lund vajus kokku. Aga aasta lõpus sadas aina juurde. See lumememm on minu skulptuur jah, mille mees, poeg ja lapselapsed tegid mu sünnipäeval- eks ta kevadel sulab:))), sest ma arvan, et kuu lõpp ja veebruari algus on uus külmaperiood, vahepeal peaks aga lund juurde sadama. Ja nüüd on mitu päeva kõik härmas ja järjest hõbedasemaks ümbrus muutub. Ringi vaadates jääb lihtsalt hing kinni.

    ReplyDelete
  4. AAAAAAH!


    OOOOOOOH!

    OEH!

    /jäi suisa vait/

    ReplyDelete