TOALILLEJUTT

Lilledeta ruumid on tühjad ja kõledad, lilled toovad tuppa täiendava elu. Aga toalillel, et nad ei kiratseks ja tõesti inimest rõõmustaks, peavad olema heaks edenemiseks ka korralikud tingimused ja oma koht. Lisaks sellele vajavad nad ka õigeid ümbrispotte. See peaks lille toetama, sobima nii taime kui ruumiga. Igasugu potte ja potikesi täistopitud aknalauad ei ole minu jaoks. Armastan puhtaid, tühje aknalaudu. Ja veel - lill peab mingit moodi oma loomult vist sobima ka oma kasvatajaga.
Mulle meeldivad teistest enam lehtilusad, suured toalilled. Igasugu kribu-krabu, isegi õied, on mind üsna külmaks jätnud. Ka ei taha ma endale neid lilli, mis on ilusad õitsedes, aga muul ajal on neil vaid mingid arusaamatud torikad. Ma ei teagi, kas ma saan suviti kätte oma õie-ja värvivajaduse või olen ma lihtsalt väga pirtsakas.
Varem ei olnud meie kodus eriti palju lilli. Pool aastat linna-maa vahel pendeldades, oleks nende edasi-tagasi tassimine niigi alati suurte muude pampude kõrval, olnud mõeldamatu. Hästi kasvas meie keskküttega korteris suur, väga vähenõudlik, töökaaslaste poolt kingitud, laeni ulatuv lõhnav draakonipuu ja tilluke rooshibisk. Ära kolides ei olnud meil nende jaoks kohta ja me andsime nad hoiule. Ma ei teagi täpselt, mis draakonipuuga juhtus, aga tänaseks teda pole ja sellest on mul pagana kahju. Ma ei ole teda ka kunagi müügil näinud.
Nüüd, silmitsedes oma lilli, avastasin, et ma pole neist ühtki ise ostnud.
Kõik, mis meil on, on kingitud, ise siia tee leidnud. Et oleme mehega mõlemad talvelapsed, on meile tekkinud mitu jõulukaktust. Iseenesest väga ilusad ja väga ilusa õieehitusega lilled. Aga selle erkroosa värvus teeb mind mõnikord kuidagi rahutuks ja närviliseks. Neile pole praeguseni head kohta. Et nad hästi mõjule pääseks ja end kord ka imetleda lubaks, tuleb vist mõni sein mustaks või halliks teha:))). No mis teha, kui mul on selline imelik värvitaju ja mõned asjad võivad mid väga-väga häirida:(. Kingitud on ka paar kuukinga, nad on õitsemise lõpetanud ja puhkavad praegu. Väga hästi kasvavad meil jõulutähed. Muidugi ei ürita ma neil saavutada toatingimustes värvilisi kõrglehti, aga nad on ka rohelistena kenad.
Möödunud aastal kingiti mulle selline kaunitar - väärisdendroobium. Ahhetasin küll kui ta õitses, aga praeguseks on ta lihtsalt üks suur peavalu. Ilma talvise kuiva-külmaperioodita ta enam õitsema ei hakka. Kuiva saan ma talle lubada, aga 8-14 kraadi kohe mitte kuidagi. Tahaksime ikka ise ka siin elada ja sellises temperatuuris kangestuksin ma nagu koolibri. Ei teagi kohe, kuidas temaga edasi toimetada ja talveaia ehitamine meil veel kavas ei ole:) Ülemöödunud aasta detsembris märkasin ma, et abikaasa kõnnib lillede juures mingi pakikesega. Oma suureks üllatuseks ja ehmatuseks nägin, et ta on pannud lillepottidesse need pikatoimelised pulgaväetised. Küll seletasin, et neil on puhkeperiood, aga tegu oli tehtud ja kätte ma neid kuidagi ei saanud. Tulemus oli üsna masendav. Enamus lilli laskis pea kõik lehed maha ja terve talve olid nad väga rääbakad. Üleliigne hoolitsus ja armastus võib vahel ikka väga tappev olla. Vähendasin kastmist ja katsusin nad kuidagi hinges hoida. Kevadel esimesel võimalusel vedasime kõik lilled õue ja korraldasime neile ühe ilusa pesupäeva. Eemaldasime kogu mulla, pesin juured ja potid sest sogast puhtaks, lõikusin välja kõik surnud oksad. Seejärel istutasime nad uude mulda ja juba veidi aja pärast ilmutasid nad kõik kosumise märke.

Ja otsekui tänutäheks õitses see rooshibisk (rahvakeeles hiina roos, toakask) terve suve rikkalikult. Selle lille kinkis mulle väikese jupikesene üks väga lugupeetud vana lillekasvataja ja tema hukkumine oleks mind küll tõsiselt kurvastanud. Ka teised lilled said justkui uue võimaluse, kes kasvas hoogsalt pikkusesse, kes kasvatas täiendava varre.

Ka flamingolill õitses väga pikalt. Kokku avanes tal 10 õit. Aga temaga juhtus hiljaaegu üks kummaline lugu. Käis meil siin üks külaline, astus ta juurde ja kiitis teda väga pikalt. Ikka, et ahh kui ilus ja ahh, kui suur ja ahh..... Järgmisel päeval oli tal korraga 3 lehte täesti kollased ja kõik teised lehed kummaliselt longus. Ei olnud ta kuiv ega liiga märg, temperatuurid ruumis kogu aeg samad. Vaatasin ja mõtlesin, et mis nüüd saab! Tema ju ka üks neist vähestest, kes mulle väga meeldib. Läksin siis lille juurde, lõikasin need kollased lehed ära ja siis rääkisime veidi juttu. Midagi muud ma temaga ei teinud. Õhtuks oli lillelehed jälle püsti. Hakka või uskuma....