Esimesed ameerika hübriidpojengid kinkis meile lillesõber Novosibirskist. 1998.a. meil külas käies oli tal kaasas 3 sorti -"Red Charm", "Coralie" ja "Le Sigh". Et viimast ei leia ma ühestki kataloogist on ta ka siin pildistatud nimeta. Hiljem muretsesime pojenge juurde Lätist ja mõned sordid ka Eestist.
Pojengid puhkevad meie aias alates aprilli lõpust ja hilisemad sordid lõpetavad õitsemise juuli teisel poolel.
Kõik sordid ja liigid on meil alles, nad on talunud hästi nii külma kui põuda.
Arvasin, et oleme eelistanud liht-ja anemooniõielisi pojenge, sest nad on minu arvates elegantsemad, õrnemad, kindlasti seisukindlamad ning vihm ning tuuled ei räsi neid nii hullusti nagu raskeid täidisõisi. Abikaasale meeldivad aga enam tumadad täidisõielised pojengisordid. Nüüd nimekirja kontrollides selgus, et neid on siiski peaaegu pooleks. 20-st sordist on 7 täidisõielised. Pojengiliike on meil 8. Päris paras kogus mitte väga suure lilleaia jaoks. Õigesti istutatud pojengid võivad ühel kohal kasvada aastakümneid. Nende arvu meil kavas suurendada ei ole. Aga ilma pojengideta oleks südasuve tunne aias ka olemata.
ma olen oma pojengidega väga hädas. on 6 erinevat põõsast, kuid millised, ei tea.
ReplyDeletenad ei kipu mul õitsema ka. oligi sel aastal vaid üks õis sellel varasel punasel (isegi nime ei tea).
käin nagu kass poegadega nendega ühest kohast teise, ei suuda kohe kuidagi sobivat kohta leida.
Kui nad ei taha õitseda, siis on nad vist liiga sügavale istutatud. Pojeng tahab väga sügavat auku, mille põhja tuleb panna kõvasti kõdusõnnikut või komposti, siis kiht mulda ja siis pojeng ise. Ta juured hakkavad siis kiiresti viljaka pinnase poole liikuma ja saavad sügavamatest pinnakihtidest ka vajaliku niiskuse kätte. Ma pole neid kunagi pealt väetanud, aga viljakat maad on neil vähemalt pool meetrit augu põhjas. Võrdlemisi sarnaseid sorte on muidugi palju ja kõiki ilmselt määrata ei õnnestugi. Aga on ka niisuguseid, mida pole millegagi võimalik segi ajada. Kui punane pojeng on see, mida rahvas kutsub varaseks punaseks, siis see sort on küll Paeonia officinalis "Rubra Plena", väga vana ja tuntud sort
ReplyDeleteMa olin maja restaureerimise käigus sunnitud vanad pojengid seina äärest mujale istutama ja tegin ka ilmselt selle vea, et istutasin liiga sügavale. Uuesti välja kaevama ka ei taha hakata, siis vihastavad reeglina veel rohkem. Elu on näidanud, et kui nad rahule jätta, hakkavad mõne aasta pärast ikkagi õitsema. Ja poole meetri sügavust auku meil maasse nagunii ei saa :(
ReplyDeletePojengid on tõesti ilusad. Ise ka eelistan lihtõielisi, noh äärmisel juhul ka pooltäidis, aga mul 6 täidisõielist oma lapsepõlvekodust kaasa võetud - need on vanaema toodud Raadi mõisa aiast kui vene sõjavagi selle hõivas, ja Rubra Plena kingiti ristimispäeval.
ReplyDeleteTeised mul noorekesed ja ei ole veel õitsema lasknud, las kasvatavad juurt.
Aga ebaõnn minulgi - vaatamata maasse kaevatud kaitsevõrgust ja ka kasvumaja esine sai sillutatud pojengipeenra kaitseks, tulid nad ikka naabrite poolsest küljest sirelijuurte vahelt.
Tuju on ikka täiega sant.
vaatasin oma pojengid üle. võib-olla tõesti liiga sügaval.
ReplyDeletekraabin pealt mulda vähemaks!