TEGUS PÄEV

Mis tunne on ühel aiainimesel kui hommik on sombune, sooja umbes 18 kraadi ja kogu maa jälle vihmamärg? Selle inimese ja ta taimede südamed hüppavad rõõmust. Eriti siis kui päris korralik hulk puid-põõsakesi ootab igatsusega äraistutamist. Mõned neist muretsetud tänavu kõige kuivemal ajal - no ei saa ju jätta kuskile puukooli kiratsema hariliku sireli kollaseõielist sorti "Primrose" ja palju muudki huvitavat. Osa puid elanud meil soojas ja vilus aianurgas juba paar aastat, aga mitmel korral ümber potistatud-koolitatud, et nad ükskord ometi jõuaks väljaistutamisküpseks.
Nii saavadki oma päris elukoha musta leedri (Sambucus nigra) sordi "Pulverulenta" 3 kirjulehelist põõsast ja nende kaissu tumeroheliste, veidi läikivate lehtedega rohkeõieline vürtspõõsas (Calycanthus fertilis), kes peaks meil päris hästi kasvama kui lapseeast jõuaks kahjustusteta välja kasvatada.
Maa on mõnus, eelmistest vihmadest rohkem kui labidalehe sügavuselt niiske. Põõsale põhja veidi komposti, siis istutusauk pilgeni vett täis ja kui see ka ära imbub, siis peale istutamist veel vett. Nii oleme istutanud ka päris kuival ajal ja alati on kõik puud kasvama läinud. Aga siis peab olema hoolas, et nad päevakski kuivale ei jääks.
Istutamise ajal märkad äkki, et kuuseheki serva on end külvanud päris huvitavad kurekellad. Ega nad siin kedagi sega ja võivad rahumeeli väljavalitud kohas edasi kasvadagi.
Istutamispaigast veidi paremal näitab esimesi õisi eelmise aasta augustis istutatud Soomes äädika- ja kurdlehisest roosist (Rosa gallica x R.rugosa ) aretatud pargiroos "Iitin Tiltu". Üleüldse on kibuvitsad ja nende aretised minu arvates kõige kaunimad roosid. Suure silmatorkavad põõsad täis sadu õisi ja kogu õu täis hullutavat aroomi - tõeline roosisuvi.

Muidugi, võiks ta ju kohe niisugusena istutada nagu Soomes nähtud täiskasvanud põõsas. Aga lapsi eelistame me kasvatada ikka titaeast peale. Ju peab nii ka taimedega olema, et on ikka võimalik nende arengut ja kasvamist ka jälgida. Ei saa kohe tahta vähemalt 5-aastast lilleaeda, 10-aastasi põõsaid ja 100- aastast tammealleed.

See on ääretult uhke paarimeetrine põõsas ja tema lihtõite läbimõõt võib ulatuda 12,5 cm-ni. Tundub, et ka meie põõsake on heakasvuline, tal on juba tänavu peal paarkümmend nuppu ja õie läbimõõt on 9 cm. Ja lõhn on tal ikka ehtsa roosi lõhn.
Enne kui läheme istutama veidi kaugemale, on vaja üle vaadata ka hästi kasvama läinud nuikapsad, sibulad ja muu kraam, mis sellele peenrale on külvatud. Kõik edeneb, välja arvatud salat, mis otsustas üldse mitte tärgata ja mida täna pean uuesti külvama.
ka maitsetaimed tunnevad end suurepäraselt
ning kevadised kuumaasikad hakkavad varsti juba punaseks minema. Aedmaasikas aga tahab veel kasvada ja saaki saab ilmselt alles järgmisel aastal.
Mustikas on juba ära õitsenud

aga ka tänavu tõotab kännasmustikas (Vaccinium corymbosum), see Ameerikast pärit 2 meetri kõrgune liik, head saaki. Ta maitse ei erine millegi poolest meie metsades kasvavast mustikast. Me ei ole kasvatanud nn kultuurimustika sorte, sest sellest põõsast jätkub kogu perele ja ka talveks korjame ikka mitme kisselli jao marju. Kuigi nii mitmestki kirjatükist olen lugenud, et ta on meil külmahell, ei vasta see vähemalt meie aias tõele. Põõsas on praegu 12- aastane ja vastu pannud kahjustusteta igasugustele talvedele.
... aga jõhvikas veel õitseb. Mõlema, nii mustika kui jõhvika jaoks on kaevatud üks 80 cm sügavune kanal, mille vooderdasime põhjast ja külgedelt musta kilega. See istutuskoht on täidetud hapu rabaturbaga ja kogu turvas enne taimede istutamist korralikult läbi vetitatud ning kinni tallatud. Arvan, et sinna läks ikka mitusada liitrit vett. Taimi pole mitte kordagi väetatud. Kännasmustikat ei tohi ka pügada. Aga suur oli meie ehmatus, kui esimesel istutusjärgsel aastal avastasime, et teda olid uudistamas käinud jänesed. Ja ega nad siis teda söögikõlblikuks pidanud. Lihtsalt osa oksi oli pooleks näritud ja siis sinnasamma kõrvale mahapillutud. Õnneks ei juhtunud mustikapõõsa endaga midagi. Ülisuuri jõhvikaid korjame 2,5 ruutmeetrilt tavaliselt 6-7 liitrit. Kahjuks ei tea ma selle kingitud sordi nime.
Ka pampel õitseb veel
aga vaarikas on juba viljunud

ja ka kirsid tõotavad head saaki. Jõudsid nad ju ära õitseda enne maikuiseid öökülmi.

Juba pargi poole oma istikutega liikudes rõõmustab meid vist igas aias kasvav, aga meil veel päris noor hariliku lodjapuu (Viburnum opulus) sort "Roseum" - rahvakeeles "lumepall"
Ja kui me vahepeal endale väikese hingetõmbepausi lubame, paistab aias kaugele üks väheseid allesjäänud liiliasorte "Inka", kes täna avas oma esimese õie.
Paduvihm lõpetas tänaseks meie töö, aga homme istutamine jätkub.

Ja ma loodan kõigest südamest, et nüüd jõuab vihm ka neisse Eestimaa nurkadesse, mis seni kuivusest kõrbevad.