VALGE

Mis oleks üks aed valge värvita. Keskpäeval ereda päikesepaiste ajal tunduvad valged õied kahvatud ja isegi ilmetud lõõskavate punaste, hõõguvate oranzide ja kuldsete toonide kõrval. Nad vaid rahustavad pisut seda värvipillerkaari, mida suvi meile küllaga pakub.
Aga õhtuhämaruses juhtub ime. Kõik need eredad ja kiiskavad värvused on kuhugi taandunud ja kadunud ning särama lööb valge. Nii puhas, nii sädelev, nii suursugune. Valge paneb kogu aia kumama ja hiilgama ja muudab selle isegi veidi müstiliseks.

olgu selleks siis madalakasvuline aediiris (Iris germanica) Baby Snowflake
või aediiristest kõrgeim "Himeney".
Moosesepõõsa (Dictamnus albus "Albus") valged õieküünlad paistavad koos enelagrupiga kaugele-kaugele.
Päeval päris märkamatu abilehine piiskenelas (Gillenia trifoliata syn. G.stipulacea) varjutab õhtul täielikult väga läikivate erepunaste õitega pojengi "Red Red Rose". Tema tillukesed õiekesed haprate varte otsas on justkui vilkuvad tulukesed päeva pimenedes.
Eriliselt uhke on vana taluaia kaunitar harilik kitseenelas (Aruncus dioicus syn. A.vulgaris syn. Spiraea aruncus) kelle puhkedes rohekasvalget, hiljem puhasvalget õievahtu võidki imetlema jääda.

Isegi päris madalad taimed muutuvad õhtul pilgupüüdjaks. Maikellukese (Convallaria majalis) sordil "Variegata" muutuvad nähtavaks mitte ainult õied, vaid ka lehtede valged triibud.
Ka valgeõieline pojeng (Paeonia lactiflora syn. P.albiflora), kes on paljude kaasaegsete sortide aretusvanem, näitab end alles päikese loojudes.
Asendamatud on aias väga mõjusad valgeõielised enelad. Nii nipponi enelas (Spiraea nipponica)"Snowmound" kui korea enelas (Spiraea pseudocrenata)
ning tagasihoidlik alpi tihasheina (Scutellaria alpina) sort "Microbaleno", kes katab maapinna nagu valge vaip.