TARKADE INIMESTE TARKUSETERAD.

Kavatsesin selle postituse teha eelmise aasta lõpus, aga aeg kadus käest. Ka aasta alguses ei tulnud sellest midagi välja, sest aeg võeti käest. Kuna päriskevadeni läheb veel pikalt, on praegu viimane aeg teha kokkuvõte eelmise aasta juurikakasvatusest.
Kui ma kirjutasin, et me ei kaeva ega kasta, polnud ma eriti midagi sellekohast juurde lugenud. Arvasin lihtsalt, et me oleme olnud aiatoimetustes sageli vastuvoolu ujujad ja mis ma ikka siin hõiskan asjadest, mis ei pruugi üldse kõigile ja kõikjal sobida.
Eelmisel talvel oli mul palju vaba aega. Hakkasin siis põhjalikumalt otsima, kas ja kuidas maailmas toimetatakse ja ma leidsin väga palju huvitavat. Refereerida ma enamikku neist ei jõua, aga vähemalt osa linke salvestan siia küll.
Kõigepealt vaatasin üle lingid Trummi postitusest.
Galina Kizima on agronoom, kirjanik, praktik. Räägib, milliste võtetega on aeda kergem harida. Kui edasi liikuda, leiab veel päris palju tema loenguid.
https://www.youtube.com/watch?v=ixHhL05t90M.
Kui Aidi hakkas Haapsalus oma ogoroodinat tegema, oli tema lugenud Seemnemaailma lugemissaali Nikolai Kurdjumovi (agronoom, permakulturist ja viinapuude kasvatamise spetsialist)  artikleid.
Edasi otsima hakates leidsin permakultuuri ühe rajaja, globaalse aedniku Bill Mollisoni kirjutised, kes alates 1979 õpetas permakultuuri mitmetes Austraalia ülikoolides.
Tema juurest jõudsin Inglismaale, kus 19. saj. lõpus, peamiselt aga 20.saj alguses tekkisid kogukonnad, kes hakkasid viljelema nii looduslähedas maakasutusviise ja hiljem permakultuuri. Need kogukonnad tegutsevad tänaseni väga edukalt, sest kogu maailmas suureneb nõudlus puhta toidu järele. 1960.ndatel aastatel hakkasid palju põllumehed Inglismaal uurima kündmiseta maaharimise võimalusi võttes aluseks kanadalaste mitmekümneaastased kogemused
Multsimine pole maailmas midagi uut, miks viimasel ajal seda nii vähe kasutatakse, on täesti arusaamatu. Mäletan hästi, kuidas mu vanaema ja ämm ikka kandsid puude-põõsaste alla heinahaket ja vanaemal olid alati kurgipeenrad kaetud umbrohupealsetega.
  Ameeriklanna Ruth Stout avaldas 1971.a raamatu "Gardening without work", kus võttis kokku oma 25-aastase aiandustegevuse kogemused. Oma tööst räägib juba raugaeas proua mitmetes YouTube videotes. Köögiviljakultuuride kasvatamisel on ta kasutanud vähemalt 25cm paksust multšikihti ning saavutanud tänu sellele hulgaliselt rekordsaake ka kõige halvematel ikaldusaastatel.
Inglane Geoff Lawton- alates 1985.aastast töötab permakultuuri konsultandi, disaineri ning õppejõuna 30 riigis, praeguseks on ta õpetanud ökoloogilist põllumajandust 6000 üliõpilasele, lisaks sellele on ta oodatud esinema maailma eri kohtade aiandushuvilistele esinema. Tema tegevuse eesmärgiks on lahendada toidupuuduse ja puhta vee kriis maailmas. Permakultuuri eesmärk on elurikkuse võimaldamine. Youtubes on hulgaliselt tema huvitavaid loenguid  https://www.youtube.com/watch?v=-CxP0Thljr4&list=PLALaXv5f4o6x-o6RARuGgStmIYVDbx-Dz
Boris Bublik- tore vanapapi, kelle loenguid on huvitav ja mõnus kuulata. On avaldanud palju raamatuid biodünaamilise maaviljeluse kohta. Ka Youtubes on piisavalt tema loenguid.
https://www.youtube.com/watch?v=D6r6DMJQNec&list=PLhc3PYvB3K_hbuwYm_Mk-jztq0PGL6wjM
Väga meeldisid mulle Natalia Petrova  põhjalikud videoloengud, mis on illustreeritud näidetega väga korras ja ilusast köögiviljaaiast. https://www.youtube.com/watch?v=BkauwdmDSko
Huvitav mees on jaapanlane Masanobu Fukuoka, kes on hariduselt mikrobioloog, farmer-filosoof. Ta töötas välja maaharimise sünergeetilise süsteemi ja metoodika, kus maa üldse mingitmoodi ei harita, kus ei kasutata mingeid väetisi ega taimekaitsevahendeid. Tema riisipõldude saagikus on rekordiline, kusjuures mullaviljakus tema põldudel ei lange, vaid tõuseb pidevalt. Eriti huvitav on see, et ta ei istuta riisitaime vette.
Ta tõestas teaduslikult, et kogu põlluviljeluse aluseks peab olema loodus ise. 1975.aasral avaldas raamatu, kus kirjeldas saadud kogemust ja enda. maaviljeluse tehnoloogiat.
Erilise mulje jättis mulle erakordne mees, austerlane Sepp Holzer, kes võtnud üle vanemate pankroti äärel seisnud talu, mis asus mägedes äärmiselt rasketes klimaatilistes tingimustes, kus isegi südasuvel langevad temperatuurid alla 0 ning päeval kõrvetavas kuumuses võib temperatuur tõusta üle +40C. Talviste ja suviste temperatuuride amplituud on kohas 80 kraadi s.t. -40C kuni +40C, Ja ometi rajas ta sinna ränka kohta maailmakuulsa aia, kus kasvavad ja viljuvad ning annavad rekordsaake lisaks tavalistele põlluviljadele vahemerelised kultuurid. Teda on nimetatud revolutsionääriks-põllumeheks ja oma mittetavapäraste  ümberkorralduste tõttu pidi ta äärepealt vanglasse sattuma. Ta on aukülaliseks paljudes prestiizsetes ülikoolides üle kogu maailma, Euroopas, Ameerikas, Aasias.
S. Holzeri projektid töötavad erinevatel pindadel ja erinevates kliimatsoonides seetõttu, et ta armastab piiritult loodust ja on endale sügavalt selgeks teinud looduse toimimise ning permakultuuri printsiibid. Tema abiga on viljakaks muudetud kivised poolkõrbed, sood, kurnatud ja tolmustunud põllumaad. Sageli kutsutakse teda appi maad uuesti viljakaks muutma peale vulkaanipurskeid ja maavärinaid. Ta jagab kõikjal heldelt oma teadmisi ning on oma avastustest kirjutanud mitu raamatut, oma talus korraldab ta erinevaid töötubasid ja ka tema videoloenguid on Youtubes suur hulk.
Selles videos räägib ja näitab ta oma farmi Austrias  https://www.youtube.com/watch?v=5GMXqgQIU9c
S. Holzer ütleb, et peamiselt tehakse maaharimisel 3 suurt viga
-ei osata kasutada vett
- maa jäetakse katmata
-kasvatatakse monokultuure.

Kui neist linkidest, mis siin kirja panin, edasi liikuda, leiab üles kogu materjali, mida need targad inimesed on rääkinud ja näidanud.

Mulle meeldib väga, mida on öelnud Jaan Kaplinski "Umbrohud on mulla tervendajad ja taastajad. Nad kasvatavad huumuskihti, hoiavad mulda oma juurtega paigal ning "plaasterdavad" Emakest Maad. Öeldakse, et kui inimene teeb omalt poolt ühe sammu looduse poole, astub loodus 10 sammu inimesele vastu"
Ja lõppeks tasub kindlasti lugeda ka meie taimekaitsespetsialisti Eneli Kägeri raamatut "Aiast siin-ja sealpool aknalauda" Ta annab küll soovitusi ka mineraalväetiste ja taimekaitsevahendite kasutamiseks, aga samas ka räägib, mismoodi on võimalik muld põhjalikult ära rikkuda  ning annab soovitusi taimsete vahendite kasutamiseks oma aias.
Mul on alati naljakas lugeda, kuidas inimesed räägivad, et nad keemiat oma aeda ei lase ega luba, unustades ära, et kogu maailm on üks suur keemia :) Nii inimesed kui taimed püsivadki tänu kemikaalidele, olgu nad siis loodussõbralikud või vastupidi loodusvaenulikud ja neil kahel tuleb osata vahet teha.
Kuidas meil eelmisel aastal läks ja mida uut oma aias proovisin ja kuidas see toimis, sellest lähitulevikus.