Veebruar pole veel päriselt läbi, aga arvan, et enamvähem kaunis punkt lahkuvale kuule oli kohtumine Võnnu kultuurimajas 2015.aasta kirjaniku Valdur Mikitaga. Võiks ju arvata, et nii kuulsaks saanud ja tähtsaks tituleeritud mees käib ringi nina püsti. Aga nii uskumatult lihtsat ja tagasihoidlikku inimest annab otsida. Ikka leiab kinnitust, et suur on lihtne. See oli nii uskumatult soe, armas, omane ja sisukas kohtumine, et mida päev edasi, seda rohkem ma seda adun. Ja kõige uskumatum kogu selle uskumatu loo juures oli, kui kuulsid äkki enda pähe tekkinud mõtet kellegi teise häälega korratavat. Mingi telepaaria vist? Kui ma V.Mikita raamatu kätte võtan, siis on seda küll ette tulnud, et loen enda mõtteid kaunilt sõnastatuna, eks see on ka vahel veider ja uskumatu. Aga nii on kohe mitmel korral olnud
Ja see, et meie kandi pisike Aalujate rühmake on nii soojalt armas ja et need kohtumised annavad kohe mitmeks ajaks meeletu energialaksu, on ka ikka uskumatu. Palju ühiseid, küll veidi erinevaid huve ja nende kirjapanek võib küll ühendada, aga meie seoses on veel midagi seletamatut.
No ja siis see umbes 15 km pikkune teejupp, mis tundus olevat kui mitte rohkem siis kümme korda pikem küll, oli ehk selle talve kõige uskumatum asi. Kui ma vahel loen ja kuulen täiesti hooldamata teedest, olen ikka mõelnud, et ehk inimesed ikka liialdavad veidike. Et ollakse harjunud suvesõitudega ega taheta leppida veidi kehvemate talviste oludega. Aga see Haaslava valla tee oli täiesti usskumatus olukorras. Kui me oleksime selle tee oma pisikesega ette võtnud, oleksime vist esimese jäärahnu otsast esimesse kõige kõrgemasse kuuselatva lennanud. Kuidas on see võimalik, et koduvalla teedel sõidame kui ema süles, aga siinsamas naabervallas niisugune jubedus valitseb. Ussskumatu! Ja ärgu keegi rääkigu, et raha pole, Linna ümbruse valdades on rahvast ja maksulaekumist piisavalt. Lihtsalt hoolimisest jääb palju puudu. Kui nüüd oleks vaja lapsi hirmutada, mida muidugi poleks ilus teha, piisaks, kui öelda, et läheme sellele kaht suurt maanteed ühendavale teele, mitte lõbusõitu, vaid õudussõitu sõitma.
Täna kuulasin kudumise saateks raadioviktoriini. Küsimusele ühe eesti opereti kohta, mille tunnuslauluks on H.Peebu esitatud "Kerjuse laul", hakkas tulema ikka ussssskumatult jaburaid vastuseid. Noored inimesed pakkusid nii "Oklahomat" kui "Savoy balli" Ma saan aru, et kõik pole teatriinimesed ja kõik ei pea õiget vastust pakkuma. Aga kuidas see maailmapilt saab nii usssssskumatult vildakas olla. Ju varsti paigutatakse meie regilaul ja kindakirjad ka, no ma kohe ei tea, võibolla Uus-Meremaale ehk.
Ja eks seegi ole pisut uskumatu, et keset tänast säravat päikesepaistet hakkas äkki laia lund sadama.
Minu kohtumised Mikitaga on olnud ainult läbi teleriekraani ja ta on väga sümpaatse inimese mulje jätnud.
ReplyDeleteTeie vald tuleks teehoolduse eest mingile autasule esitada. Ma omal ajal ikka sõitsin iga ilmaga mööda Eestimaad viis-kuus tuhat kilomeetrit kuus ja peab tõdema, et talvisel ajal enamikes omavalitsustes suurelt teelt kõrvale pöörata ei tasu. Isegi mitte Tallinnas. Ja kui Keila keskväljakul ikka möödunud kuul liinibuss päise päeva ajal kinni jäi ja tuli traktoriga välja tõmmata, siis ikka inimesed ilmaasjata ei torise :)
Tänan tähelepanu juhtimast sellisele autorile! Kui ahi ära köeb, kaon kohe raamatukogu poole teele. :)
ReplyDeleteUssskumatud lood, eksole :) Üks usskumatum kui teine. Ma kohe nägin elavalt kuidas Sa nagu talvel ärganud Muumitroll aina imestad ja imestad. Eks elu ongi selline imeline ja imestamist väärt, kohe igas mõttes. :D
ReplyDeleteRahu, ainult rahu!
ReplyDeleteMina ei tea ka selle operti autorit ja nime; mingi osa võin sellest laulust ära laulda, sest laulu esitus on tuntud. Minu muusika maitse on hoopis midagi muud. Hea kui lapsed operette teavad. Olen lastega, täitsa oivikud olid (kirjandivõistluse võitjad), mööda Eestimaa kirjandusradu ekskursioonil käinud. Mul oli ikka tore meel, kui nad vähemalt pakkusid muuseomides küsitud küsimustele vastuseid, mis sest et mööda.
Ja Mikita värk ei jõua mulle kohale. Ükskord jõin pealinna kõrtsis õlut ja üks prillidega habemik kõrvallauast küsis: "Mis sa Mikitast arvad?" Ütlesin talle, et ei põe identiteedi kriisi, et peaksin eestlast (ennast) sõnastama. Meie jutt lõppes.
Mind jäi pisut häirima, et ei laskunud vestlusesse, sest tegelikult polnud menukat raamatut lugenud.
Laenutasin siis raamatukogust Mikita. Ühes kohas sain südamest naerda; naer on terviseks, aga ma tõesti ei vajanud mittemingisugust "metsajuttu". Olen huviga lugenud kuidas minevikus mujalt tulnud inimesed eestlasi iseloomustavad, näiteks "Postitõllaga läbi Eestimaa". Mul on hea meel, et Mikita olemas on ja need raamatud kirjutanud, võib olla kahesaja aasta pärast loen seda raamatut huviga, praegu küll ei hakka seda kolmandat ette võtma.
Kui väga igav hakkab, siis lähen sumpan lumes.
Asi polegi selles, et noorem põlvkond ei tunne B.Kõrveri operetti "Ainult unistus", mis on neist tõesti peaaegu, et valgusaastate kaugusel, vaid selles, et inimeste silmaring on nii kitsas, mis võimaldab maailma operetiklassikasse kuuluvad teosed rahumeeli eesti algupärandite hulka paigutada.
DeleteJa kasvõi seepärast võiks Mikitat lugeda, et mõista, miks meid ikkagi on põlisrahvaste, keda maailmas on vaid 4% hulka arvatud ja tunda uhkust oma kultuuri ja kultuuripärandi üle. Mulle küll meeldis lugeda tema arutlusi "Metsikus lingvistikas" keele ja kõne seostest. Kõigega ei pea nõus olema, kuskil tunned iseend ära, aga mõelda on siiski mõnus :)
Njah, ma nüüd täpselt ei tea, mis teed pidi Sa sõitsid. Kas teehooldajaks ikka on omavalitsus? Pigem kahtlustan, et see ikka maanteeameti tegemata töö. Egas ma ilmaasjata urisenud mõni aeg tagasi sel teemal. Nende tegemata töö tõttu saan nüüd autot remontima hakata- nimelt lükkamata tee tagajärjeks on auto mootorialune kaitse katki. Nende tegemata töö ja mina omast rahakotist pean maksma kinni autoremondi. Masendav!
ReplyDeleteTogram
Eks meil ole ka teid, mida maanteeamet peab hooldama, aga korras on nad viimseni kõik seepärast, et vallaametnikud neid pidevalt korrale kutsuvad. Olen seda ise pealt kuulnud.
DeleteMikita on hea, sõnastab mängleva kergusega mõtteid mida inimesed mõtlevad, kuid millest kunagi ei räägita...ja osalt ka mõtteid mida keegi kunagi mõelnud ei ole. Ta teeb seda väga ilusasti. Aga teede korrashoid talvel...meie valla põhiteed on küll vinks-vonks kui varahommikul tööle lähen, aga ükskord jäin oma töökoha sissesõiduteele kinni. Oli ka us-skumatu.:)
ReplyDelete