SALASUVI

Kaks nädalat tagasi 26.aprillil oli meil maas paks lumi, mis lõplikult sulas varjulisemates kohtades  alles kolmandal päeval, nii, et lumevabaks saime me 29.aprillil. Kelts sulas lõplikult alles 3.mail, seda näitab meil üks maapeale ilmuv allikas ja keldrisse kogunev vesi.
02.mail saabus kägu.
04.mai hommikul oli lehtpuude ümber kerge rohekas halo, mis õhtuks muundus õrnaks, vaikses tuulekeses värelevaks roheluseks ja mis 7.mail oli juba korralik keskmine roheline. Tänaseks on me pargist saanud tumeroheline mets. Eilsest on lehes ka haavad (nemad ikka ootavad veidi) ja avanenud on ka saarepuu pungad. See tähendab, et meie enam korralikku öökülma ei tohiks saada.
07. mail õitses toomingas ja alustas me mürobalaan `Alvis`, õitsevad darwintulbid ja nartsissid.
08. õhtul laksutas ööbik.
Kõik puud ja kuusehekk on tihedalt täis loendamatuid linnupesi, sumisevad mesilased ja kimalased ja palju teisi tegelasi. Sääsed ilmutasid end 07.mail
Sellele marulisele esimesele mainädalale pani Tii väga tabava nime-salasuvi. Täna on meil varjus +25,5C ja päikeses 33,8C. Keskpäevaks tuleb varjuda tubade kaitsvasse jahedusse.
Olgu siis `Alvis`, kelle õite magusat lõhna on terve õu täis, veelkord täies hiilguses ette näidatud

ja tema tihedad varrukad

Noor murel ehk maguskirss õitseb samuti rikkalikult

Varjuaias on osa sõnajalgu end juba täielikult lahti kerinud, aspleniumitel poleks nagu talve seljataga olnudki

`Taavi` on juba õhetama hakanud

Kanakoole `Brazen Hussy` on kenasti paljunenud, aga päikeses on teda pisut keeruline pildistada

Kui neid palju saab, on ikka ilus küll

Küüvitsad tunnevad end halvasti, neil on elus vaid mõned oksakesed, aga ehk põevad välja. Seevastu grööni kail `Compact` tunneb end suurepäraselt

Eelmises postituses maapinnale punnitavast taldlehe valgest  mügarikust on kasvanud põnev ereroheline seen

Enamik sõnajalgu on ikkagi veel ärkamas

Kollane ülane (Anemone ranunculoides)

Värdülane (A x lipsiensis)

Nurmenukud õitsevad. Kui saaks kuskilt veel pääsusilma, oleks mu priimulate isu rahuldatud.

Pikkade retkete truu sõber

ja kogu seda ilu valvab õnneliku näoga sõbralik sõnajalahaldjas

Päikeseaias lõõskavad päikeses karukellade punased sordid

Viimane õitseja adooniste hulgas- siberi adoonis (A.sibirica)

Himaalaja jalglehtedel on ilus nii tulemine kui õitsemine

Ameerika kevadvõhk (Lysichiton americanum)

Tiigis käib eriti vilgas elus söötmise ajal. Me kalad matsutavad kui kõige ehtsamad põrrsssad:)

Midagi on lahti enelate ja kukerpuudega, kelle lehtimine on peaaegu olematu. Mõtlesin, et meie põõsad on lihtsalt väga vanad, aga Rahmeldaja juures oli pilt sama. Tema hiidnaist andis pilguga lausa otsida ja enelad on samuti nagu tagurpidi maasse torgatud luuad.
Iga käiguga avastan ka hukkunuid. Seekordseks leiuks oli jaapani roheõis. Kole kahju temast.
Kui veel poleks tärkajaid ja kevadisi õitsejaid, poleks me kevadet nagu näinudki, elame suures suves. Ja nüüd oleks juba väga vihma vaja.