SAADAME MAI PUHKUSELE

Mai tuli niisuguse särinaga, et kõike, mis aias juhtus, kirja ei saanud. Ma ei tea, kui pikk see postitus tuleb, aga üles peab tähendatud saama kõik see, mis varasematesse sissekannetesse ei mahtunud. Muidu pole võimalik mitte kuidagi erinevaid aastaid võrrelda.
Kõik rändlinnud, kes tulemas, olid meil kohal kuu keskpaigaks. Rukkirääku kuulsime 14. 05. ja peoleo laulu järgmisel päeval. Käo vahetpidamatu kukkumine kaikus üle küla esmakordselt kiba 03.05 ja ööbikute öökontsedid algasid meie mail 08.05
Pikale, vinduvale, külmale ja vesisele aprillile järgnenud mai tõi endaga tõelise kevadplahvatuse. Puud lehtisid mõne tunniga, aga kahjuks jätkus seda helerohelist värelist vaid mõneks päevaks ja juba 10.05 oli õues suur roheline suvi.
Püsikud käitusid tänavu veidralt, sassis olid nii ärkamine kui õitsemisajad. Viimane kestis kuuma, kuiva ja tuulega nii lühikest aega, et mõnel nägid vaid õitsemise lõppu. Alati ohtralt õitsenud tiarellid aga ei näidanudki õisi. Ja ka aediiriste õitsemine jääb tänavu ilmselt tavapärasest tagasihoidlikumaks.
Pajud, kased, lepad, vahtrad on ära õitsenud
Saarvaher (A.negundo) lõpetas viimasena.

Laialehise pärna õied on tavalisest varem, kohe-kohe puhkemas

Õnneks meid maikuus külm enam ei kimbutanud ning kõik viljapuud õitsesid ennastunustavalt. Kui nende saak sama rikkalik tuleb, siis kesse nad küll ära tarbib

Järge pidada ma ei suutnud. Mööda sai madalakasvuliste aediiriste aeg ja loomulikult kõiki ma enam näitama ei hakka
`Chanted`

`Surrounded`

Tähelepanuta jäi ka pojengide õitsemisaja algus
Lagodehhi pojeng

`Many Happy Returns`

Valgeõielise pojengi (P.lactiflora) roosa vorm

Üksikuid õitsejaid, keda grupeerida ei anna, oli samuti terve aed täis
Harilik maikelluke `Rosea`

Pärsia karukell (P.albana) on tänavu õige varane, tavaliselt õitseb ta juunis.

Emajuurtest ei saa kuidagi mööda minna. Varretu emajuur (Gentiana acaulis)

ja kevadine emajuur (G.verna)

Esimene päevaliilia `Stella d`Oro`

Südajas keraslill (Globularia cordifolia) tunneb end triitonil kruusapinnases suurepäraselt.

Ridamisi valgeid

Paradiisia

Valge tooneliilia (Asphodelus albus)

Kogemata kujunenud valgete kooslus. Kobar-õisenelas `Niagara`, tema kõrval madalakasvuline aediiris `Zero` ja vasemal ülal nurgake imelisest igihaljast ibeerisest `Appen Etz`

Karatau lauk `Ivory Queen`

Viimane "mohikaanlane" Eile puhkenud tundmatu. Etiketid on tulpide kasvukohas tänu harakatele rännanud ja tema lähedal lebanud `Cracker` on ilmselgelt vale

Paljud inimesed peavad kurekelli inetuks aiaumbrohuks, aga mulle nad meeldivad ja neid seemikuid võiks hostade vahel hoopis rohkem olla. Algselt oli meil neist vaid üks täidisõieline violetne ja punane sort, aga kui õrnad,  ilusad ja erilised on nende lapsukesed.

Väikeste sibulikega on mul isevärki suhe. Nad meeldivad mulle, ma imetlen ja armastan neid ja ometi olen ma väga mitmetel põhjustel tahtnud neist loobuda. Aga mulle tundub, et nad kuidagi jälitavad mind ja igal aastal avastan ma aiast mingid kolooniad, keda vaatan suu ammuli. Üheski nimekirjas ega päevikus mul neid hispaani ebahüatsinte pole, aga näed siis, õitsevad ju täitsa uhkelt. Nüüd on päris kahju, et nad nimetud on.

Ronitaimedest püüab praegu pilku väikesekasvuline mandžuuria tobiväät

Minu jaoks kasvavad kõige huvitavamad taimed varjuaias, seal toimuvad tavaliselt ka kõige põnevamad sündmused. Sõnajalgade ärkamine oli tänavu hiline ja kuidagi ebakorrapärane. Igal oma nägu ja iseloom.

Kõik kolme kroonlehega on näidatud. Orhideelisteni läheb veel pisut aega, aga kõige esimesena õitses juba kuu esimesel poolel suureõieline kuldking (C.macranthon) `Album`, osa kuldkingi on aga alles ärkamas.

Epimeediumid õitsevad samuti tavalisest pisut varem, aga kuidas neid korralikult pildile saaks, tuleb nuputada. Varjuliilia esimene õisikuke tänavu

Väga ilus on printsessipuu lehtede lahtikeerdumine, alustas ta veidi üle nädala tagasi

Ja kuigi maad katab juba mailumi

pole puittaimede õitsemisel veel lõppu näha. Õhtuti on õhk paksult täis erinevaid aroome, üks parem ja huvitavam, nõrgem või tugevam kui teine. Südasuvi mai lõpus.

Ebaküdoonia

Korea enelas (Spiraea pseudocrenata)

Roomav kirsipuu (Pr .pumila var.depressa) on vallutanud hulga ruutmeetrid ning kastab end ise :)

Pihlakad on õisi täis varbaotstest pealaeni. Osa õrnemaid liike ja pisemaid puid siiski õisi tänavu ei näita. Harilik pihlakas 

Koehne pihlakas

Kašmiiri pihlakas

ja kui erinevad on nende õisikud. Harilik ja koehne on üsna sarnased

aga kašmiiri polekski justkui pihlakas

Sirelite hiilgeaeg hakkab peagi lõppema. Hariliku sireli erinevad sordid

ruaani sirel küünitab üle terrassi

Aukuubalehine sirel

Meyeri sirel `Palibin`

Kibuvitsad on  alustanud tavapärasest veidi varem ja vales järjekorras

Ikka veel määramata Muraste mõisast pärit roos

`Matti Hesperia` Lihtne on kaunis

Esmakordselt näeme oma aias õitsemas punast hobukastanit (Aesculus x carnea) `Briotti`

Aga nagu ma olen öelnud, köidavad mind kõige enam veidi isemoodi õied. Seda tõmmet ei oska ma millegagi seletada. Kui mul on valida, eelistan ma alati keerulise helikeelega jazzi Itaalia magusatele armastuslauludele, kuigi mõnikord kuulan ma ka sedasorti muusikat päris mõnuga ;)

Ameerikast pärit viljakas vürtspõõsas  (Calycanthus fertilis), keda nüüd arvatakse olevat hoopis rohkeõielise vürtspõõsa alamliik (Calycanthus floridus var.glaucus), võlub oma väga eriliste õitega ega jäta minu arvates ühtki inimest päris külmaks. Nime on saanud ta oma kampri järgi lõhnavate lehtede järgi.

Mais polnud kiire ainult loodusel. Sellesse mahtus ka mitu korralikku üritust, suur ja väike talgupäev, väike juubel, SS aiakülastus ja paar väiksemat sutsu lõuna-aalujate aedadesse, 3 retke Järvselga ja otse loomulikult ka lillesõprade võõrustamine. 

Hulk-hulk põnevaid puid, enamik siitsamast Järvseljalt, paar tükki hea sõbra abiga ka Lätimaalt. Istutamine jäi küll pooleli. Ilmad muutusid liiga kuivaks ja kuumaks ja varjus olevaid potte on lihtsam kasta kui lõõskavasse päikesesse kohale istutatud taimi. Maa on kivikõva ja üksiku puu kastmisel pole enam isegi sügavat mõtet. Ümbritsev kuiv muld tõmbab vee niikuinii endasse ja kuumast pinnasest aurub samuti enamus sellest, mis maha kallatud. Aga kõigele vaatamata kastame me hilisõhtul kevadel istutatud suuri puid, sest vihmata oleme ju 26.aprillist ja vähemalt ise peame me tegema, mis võimalik, et nad ellu jääksid. Ka köögivili saab kord nädalas vett.

Üks pilt võib mõnikord enam rääkida kui sada sõna. Kui õues oli õhus 26,6C sooja, siis mullapinnal päikese käes mõõtsime sellise numbri.

Vaesed taimed, kes peavad multšimata pinnases elama kui praepannil. Ma soovin ja loodan, et ei korduks 2001.aasta, kus peale aprilli lõppu sadas meil esimest korda alles septembris ja mil põuast nõrgestatud taimed järgmist talve üle ei elanud ning pooled suured ja haruldased kollektsioonid hukkusid.

„Põrssad“ elavad, söövad ja kasvavad hästi.

Aiamööbel on üle värvitud.

Aed on murutraktorit näinud juba mitu tiiru, enamike puude-põõsaste ümbrused on trimmerdatud. Põõsapaanika oli enneaegne, päris hukkunuks tuleb lugeda vaid thunbergi kukerpuu `Green Carpet`,laialehised kalmiad ja küüvitsad ilmselt ärkavad ellu. Hingusele läinud põõsas ja pirn maha lõigatud, kahjustunud enelatele tehtud noorenduslõikus. Üürikeseks jäi rõõm afgaani sirelist, ka teda pole enam.

Püsikute kadu pole suur, ühe oleme juba asemele saanud ja veel paari loodan püsikupäevalt leida. Kõrrelistest on looja karja läinud paruktarn `Bronze Curls` ja must maohabe. Kaktustest on juba juttu olnud.

Kasutaimed istutatud, külvatud ja tärganud samuti. Tomat õitseb. Ogoroodina tänavustest katsetest pikemalt edaspidi.

Mai keskpaik oli ka okkaliste iluaja algust,  ka nendest edaspidi.

Reedel 27.05. saime Järvseljalt kätte selle kauba, mis enda pisikesse autosse ei mahtunud. Kõik puittaimed peale 2-meetrise hariliku vahtra`Golden Globe` jäävad pottidesse soodsamate ilmade ootele.

Eile helistas uskumatult hea inimene väites, et tal on veidi aega ja palus luba aeda appi tulla. Selline pakkumine võtab sõnatuks, kõigil on  kuhjapeaga tööd ja siis leitakse veel aega teistele mõelda. Ma olen tõepoolest ülitänulik.

Ilus oli see tänavune tormakas mai. Kui ta oleks veidi heldem olnud ja paar korda vihmakest ka alla sadada lasknud, võiks teda isegi ideaalseks pidada.

Aga aastase puhkuse on ta kõigele vaatamata auga ära teeninud. Pidi ta ju ka selle tasa tegema, mille viril aprill võlgu jättis ja kui kogu aasta on olnud imelikuvõitu, ega siis maigi teisiti saanud.

 Homme siis lehvitame minejale ja loodame, et ehk raatsib ta mõne pisarakese poetada.