Varahommikul soolasin kuivalt kurke, kasutasin eelmisel aastal Tsiili jagatud retsepti. Õhtul proovime ära:)
Paar pangekest suuri, ilusaid, magusaid vaarikaid sai tallele pandud, aga hambad krigisevad ikka.
Esimene punane tomat kasvuhoonest jõudis täna lauale. Aga küll läks neil tänavu alles valmimisega aega.
Korralik kausitäis aedmaasikat, vist ei jõuagi kõike ära süüa. Aga lõhnavad ja maitsevad nad küll hoopis teisiti kui turult või naabertalust toodud. Kõige maitsvamad oli eelmisel aastal ostetud `Fantastica` ja loomulikult vana hea `Senga Sengana. Kuumaasikad on ka ülimagusad, aga `Polka` ei sobi eelmiste kõrvale kohe mitte kuidagi. Tundub lihtsalt liiga hapuna.
Lõunasöögi tarvis kallasin kummuli kolmanda poti värske kartuliga, jäänud on veel üks.
Esmaspäeval saadud pisike kogus aediirist sai lõpuks maha istutatud.
Pardid jahutavad end oma SPA-s nüüd ka juba lõuna ajal.
Peoleo laulab nagu linnuke, vahetevahel teeb aga ka oma kräunuvat vihmakassi häält.
Jõudsin veidi aega olla ka lihtsalt liblikas:)
Engelmanni viigikaktuse üks alamliik (Opuntia engelmanni var.dissecta). Ta on vist küll kollastest kõige kuldsem.
`Fabiola` tõstab oma õievarred kõrgele vee kohale nagu lootos. Aga lootos ise läks talvel looja karja:(
Ostsime 2007.aastal Tartu Puukoolist hariliku ebajasmiini (Philadelphus coronarius) kirjulehise sordi `Innocense` Istutasime ta värava lähedale, et mändide vahel ja üleüldse koju tulles võiks ta seal ju ilus välja näha. Teadsime küll, et valitud kohal on kehv liivapinnas. Kaevasime hiigelsuure augu, täitsime selle mullaga ja lootsime mingit imet näha saada. Kössitas vaeseke seal mitu aastat, ei liikunud ei siia- ega sinnapoole. Tänavu kevadel sai mu mõõt täis, seda enam, et rohkem pole ma teda mitte üheski müüginimekirjas kohanud. Kaua sa teda ikka koonduslaagripajukil hoiad.
Istutasime ta ümber meie tavalisse savikasse mulda. Et ühe ööga jõudsid jänesed tema seljataha istutatud omajuursete sirelite varred pooleks närida, panime selle ebajasmiini kohe "puuri".
Eelmistel aastatel vägagi solvunud põõsake sirutas end kohe varsti peale ümberistutamist välja ja juba paar päeva näeb välja sellisena. Ma pole varem näinud ühtki nii suurte õitega ebajasmiini sorti, nende läbimõõt kõigub 7-10cm vahel. Ja milline intensiivne lõhn tal veel on.
See ebajasmiin tahab vist väga minu aeda või vähemalt vilksab igal pool. Küll ma loen tema kohta, siis näen õp Vaasa aias ja nüüd sina ka.
ReplyDeleteNeed väikesed rõõmud on ju suured :) Ma tegin ka täna tiiru ja napsasin siit-sealt mõne suhu, ai, kui hea tunne on.
Vihm tuleb jah otse, kui väga jõeks kätte läheb, siis võib ju taimi mõni teine kord üles võtta :D
Minu kaktused esinevad sel aastal miskipärast lahjalt, peale Berni teised vist ei kavatsegi õitseda. Eks teine kord.
ReplyDeleteTegin täna maasikatest (neid õin küll turult) neli liitrit toormoosi sügavkülma. Meile peaks piisama.
Vihm pole meieni jõudnud.
Ikka huvitavad ja kaunid! Sellisest kakrast pole varem kuulnudki, omapärane ja vahva!
ReplyDeleteMeil alles pojengid lõpetavad, mõned varasemad päevaliiliad ka, aga tavaline ruuge alles pungitab:)
Vihma tuli ka jälle nii, et juurikamaa peenravahed lainetavad, eelminegi rammus pori oli alles kuivamata.
Kõigest hoolimata mõnus suvi!
oh kui ilusad õied! Saan aru, et olen sel suvel kuidagi eriti kurerehade sõber :)teiste muidugi ikka ka
ReplyDeleteIlusad õied ja varred. Väga särtsakas kaktus ja huvitav ebajasmiin. Minu harilik ebajasmiin peab küll pärna juurte vahel hakkama saama mõnevõrra hullemate tingimustega kui Sinu koonduslaagripajuk. Sellist võimsat õievahtu muidugi oodata ei ole, kuid lõhna jaoks pole nii palju vajagi. Nõmme mändidealuses liivas tegelikult õitseb päris palju suuri vanu ebajasmiinipuhmaid. Nii lõhnavaid kui neid hilisemaid peaaegu lõhnata. Ju see kirjuleheline siis on eriti nõudlik.
ReplyDeleteillos!
ReplyDeletevaarikatest ja tomatitest näeme me alles und. tomat õitseb vähemalt :DE
a kuule, ei solvu loodus muidugi! loodus on nagu on, ilma negatiivse emotsioonita :). lihtsalt sellele puule ei olnud seal sobilikud tingimused :)
Loodus solvub küll, sest inimesed ei lase tal olla nagu ta on. Kui natuke mõtled selle üle, leiad küllaga näiteid.
ReplyDeleteSee härjasilm jäi juba eelmisel aastal silma - temast juba ei saa mööda vaadata! :)
Aga kas Perry`s-ed on pea ühesuguse värvitooniga? Õie kuju neil mõlemil väga ilus.
See ebajasmiin on väigade ilusate õitega. Mulle ebajasmiin ka väga meeldus. Meil vanaema juures on ka mitu põõsast, aga mis need on, ei tea. Siin Pirital on ka üks vanem põõsas, mis on õitsemise lõpetanud. Aga ta väheke üimedasse jäänud ja vajaks kõvasti lõkust. Aga lõhnas ikka väga magusalt kui mööda kõndisid.
ReplyDeleteVihm on hea, ma loodan, et meila ka seal Pärnal ikka midagi tuli.
hiline
ReplyDeletemida rohkem ma mõtlen ja tunnetan, seda rohkem olen veendunud, et loodus ei solvu :). see on ikka puhtalt ego demonstratsioon.. aga loodus on olemine. kõige sügavamas tähenduses.
aga vaielda ma ka ei kavatse, las igale jääda tema arusaam :)
ja see härjasilm... oeh...
Jajah, puhtalt ego demonstratsioon,
ReplyDeletekui koputamata hüpatakse tuppa ja küsitakse: Kas võib?
Mida Sa teed, kas vastad rõõmuga: et võib küll, või saadad välja: võiks enne uksele koputada?
Loodus on laias mõttes kogu füüsiline maailm, mis pole inimese loodud, aga mida on läbi aegade inimene püüdnud oma tahtele allutada ja kas edukalt või ebaedukalt muutnud.
Aga loodus on nagu iga elav organism oma arenguga: sünnib, loob ja loob end muutes ja täiustades ja lõpuks sureb. Alles hiljuti hakkas inimene uuesti mõistma, et ka loomadel ja taimedel on tunded, aga need on ka väike osa kogu loodusest, viimasel ajal on uuringud näidanud, et ka bakterid ja viirused on võimelised "omavahel suhtlema" ja see osa loodusest on alles avastamisjärgus.
Loodus tervikuna saab väga hästi ilma inimeseta hakkama, inimene kahjuks ilma looduseta mitte, aga loodusel on omad reeglid, mida inimene ainsana, olles väike osa sellest loodusest, suuremalt jaolt rikub. Võib ju arutada nii filosoofilisest kui ka ego demonstratsioonist lähtuvalt, et kas loodus solvub ja maksab kätte loodusreegleid rikkunud parasiidiks muutunud looduse osale või maksab kätte ilma solvumata, aga üha enam saavad ka inimesed aru, et kui üha intensiivsemalt rikume looduse reegleid, toimib loodus tasapisi samuti, nagu me toimime meid häirivate näiteks kasvõi lehetäidega.
Nojah, öeldakse küll, et inimlikke tundeid ei tasu teistele elusolenditele omistada, et nad ei saavat mitte kuidagi neid tunda. Mina olen küll risti vastupidisel arvamusel. Koerad ju solvuvad, aga ometi räägivad suured targad, et see pole võimalik. Ükskõik, mismoodi me seda tunnet nimetame, on see rahulolematuse väljendus või solvumine või veel midagi muud, näitavad nii loomad kui taimed seda välja kui neil on halb olla. Jah, taimed ei karju meie peale ega tule kallale, aga kogu oma olekuga näitavad nad ju küll, et me oleme neile liiga või ülekohut teinud, sest mis see ebasobivasse kohta istutamine siis muud on. Kui inimene panna elama pimedasse keldrisse või kaelani vette... ma ei tea, kas ta solvub või tuleb seda tunnet teisiti nimetada, aga igal juhul näitab ta välja rahulolematust ja seda teevad ka taimed ja siin pole egoga midagi tegemist. Taimede taju on ammu uuritud ja ka tõestatud, et nad tunnevad valu, tajuvad peretülisid, kardavad kõrvetust jne. Olgu kellelgi, kuidagi teisit, aga minu mõned taimed on olnud solvunud ja mõned, kelle olen kuskilt ära päästnud, oskavad ka tänulikud olla. Kui need tunded pole taimedele omased, võib neile ju teised nimed panna, aga nähtuse olemus sellest ei muutu.
ReplyDeleteMa neid Perryseid vaatasin, mu meelest peab vähemalt piltide järgi see magnificient olema tunduvalt tumedam, aga niisugune silt tal küljes on.
Mis nüüd sellesse ebajasmiini kasvukohta puutub, siis Nõmme mändide all on olemas mingigi huumusekiht, aga meil võib sellesse kohta rajada liivakarjääri, ma pole tükk aega kuskil kohanud nii ilusat ja puhast liiva. Võibolla on ta ka veidi nõudlikum, aga isegi mände, kes ju liivikutel kasvavad, on sel kohal võimatu kodustada. Ja seepärast oli ta sinna istutamine ikka üks hull temp küll, hea, et ta seal üleüldse niikaua vastu pidas.
Mul on ka üks Kadakalt saadud kirju (rohkem küll kollaseleheline) ebajasmiin. Üks neist kolmest, mille pärast ma selle suure peenra maja ette tegin. Aga tema on küll vaatamata rammusale kasvukohale ikka aina tibatilluke. No ikka päris tibatilluke - vaevu 10-15 sentimeetrit kõrge. Ilmselt asi selles,e t ma pole suutnud talle piisavalt soleerimiseks ruumi jätta?
ReplyDeleteAga see kuldne kaktuseõis on küll imeline. Ohh, millal minu tibukesed ükskord õitsemiseni jõuavad. :o)
Olen Sinu mõtetega väga päri. Kõik elavad, nii puu kui kivi kui taim.
ReplyDeleteLoodusega on nii, et kui inimene tahab oma tsivilisatsiooniga püsima jääda, siis peab ta loodusseadustega arvestama ja neid ikkagi järgima. Elu on näidanud, et ta võib ju mingiks ajaks "võidu" saavutada, aga lõppeks on ikkagi mingi jama majas. inimese enda seatud seadusi rikkudes on võimalus "poolpeenelt" pääseda, aga looduse ja füüsika seadusi rikkudes saabub "karm karistus".
ReplyDeleteMa näen siin pirital kuidas loodus nüüd võtab tagasi, mis tema on. Varsti osa jalutusrajast pole enam kuivalt läbitab. Aga minule sellest hullu pole, lepin sellega.