SÜDASUVI

Kevadel ma soovisin, et see suvi tuleks jahedam kui eelmised. Vahetpidamata alla kallavast veest ja tugevatest tuultest ma isegi ei iitsatanud.
Mõnel hommikul vaatad, oh, pole viga. Veidi ajab pärast sajab... ja jälle sajab... sajab. Järgmisel hommikul tuleb taevast alla kui kosest, silmapiir on olematu ja jälle sajab...sajab. Seejärel tuiskab vett igast ilmakaarest, ülalt ja alt, püsti ja põiki. Vihmahoogude vahel üritad midagi teha, kaevad augu, jooksed vihmavarju, pistad puu sisse, jälle varjud ja nii lõpmatuseni kuni lõpuks lööd käega ja ei käi enam isegi riideid vahetamas. Õhtul võtad seljast tilkuvad, vettinud riided, teed kaminasse tule ja tunned end lõpuks ometi südasuviselt:D
 Õnneks pole meil veel ujuvaid roose ega vesikartuleid ja -tomateid, olgu küll, et ega viimased külmade öödega ei värvu ka eriti. Kuidas olukord allpool orgudes on, ma täpselt ei tea.
 Olgu, kuidas on, selle jahedaga on kergem elada küll. Ja mulle tundub, et kõik taimed ka ainult rõõmustavad vähemalt siiani sellise suve üle, sellist vohamist ja niisuguseid juurdekasve pole ma ammu enam näinud. Kevadel istutatud tulbipuust paistis kevadel vaid temast kõrgem tugikepp, nüüd on ta kasvanud üle poole meetri ja tekitanud ka hulgaliselt võraoksi.

 13. juulil käisin Jardini aianduskeskuses veidi juttu ajamas. Ma polnud seal ammu käinud, ta lihtsalt ei jää meie teedele ette. Aga ma olin väga üllatunud sealse ilusa valiku ja kogu väljapaneku korrektsuse üle. Kõige uhkemad olid muidugi õitsvad roosid. Palju ei puudunud, et ma sealt mõnd ilusat roosat kaenlasse poleks võtnud:D. Ka puittaimede valik oli hea. Paljaste kätega ma sealt muidugi ei lahkunud ja nii saigi tulbipuu endale kaaslaseks tähtmagnoolia (Magnolia stellata) ilusa heakasvulise põõsa, kes on meie mail juba talvitunud ja sel kevadel ka korralikult õitsenud, praegugi on tal veel küljes seemnekuprad.

 Hariliku metsviinapuu (Parthenocissus quinquefolia ) kirjulehine sort `Star Shower" on samuti sealt pärit ning üritab oma uues kodus kohaneda.

 Juba mitu aastat tagasi istutatud dauuria kilplehik  (Menispermum dauricum  ), kes on seni, vaatamata ohtrale kastmisele, vaid kiratsenud 30cm pikkusena, hakkas lõpuks ometi kasvama ja näeb juba ronitaime moodi välja. Vastas on tal mandžuuria tobiväät (Aristolochia manshuriensis), kes 10cm pikkusest jupikesest on samuti vähemalt meetrise varre kasvatanud. Suureõielisest eristavad teda hulga pisemad lehed.

 Mida aasta edasi, seda veendunum ma olen, et üksikud õied on küll väga ilusad, aga aias on emotsiooni tekitamiseks hoopis olulisemad avanevad vaated ja suuremad värvilaigud. Sellisel suvel nagu tänavu, pole tegelikult ühtki vihmast rikkumata õit või õisikut, aga vaatamata sellele pole aia üldmulje sugugi paha. Meie aed näeb praegu välja kui lopsakas džungel või peaks ta hoopis vahemereliseks või inglaslikuks aiaks tituleerima:)

 Siin pole praegu ühtki õit, aga värvi on ju siiski piisavalt. Vasakul kasvav ümar hõbedane puhmik on Schmidti puju (Artemisia schmidtiana), kes on korrektse olemisega vaatamata teda korralikult räsinud tuultele. Samuti hõbedane stelleri puju on aga hoopis lohmakama ja lohakama välja nägemisega, suuremas istutusalas oleks ka tema muidugi hea.

 Sügise lähenedes päästavad aia just värviliste lehtedega taimed.

 Eile oli üle hulga aja üks täiesti vihmavaba päev. Kiviktaimla vohas nii, et enam ei saanud aru, kus midagi kasvas. Kaks paari kääre päästsid teda veidi, ülekasvanud padjandeid ja puhmikuid sai kõvasti oma piiridesse tagasi surutud ja üleliigset kraami, äraõitsenud õisi ja varsi läks tuleroaks terve traktorikoorem. Järgmisel aastal pean ma siit ära kolima ka kõik madalakasvulised aediirised. Neil on siin millegipärast nii hea, et nad kipuvad vallutama kogu Peenart ja on kaotanud oma kääbusliku välimuse.

 Kuldne, kuldne. Et tume koht säraks, polegi õisi tarvis.

 Ma armastan astilbesid. Vaatamata sellele, et olen neist kord ilma jäänud, leidsin uues istutusalas veidi varjulisema koha, kuhu ma eelmisel aastal ikkagi mõned huvitavad sordid ostsin. Kohe, kui ma seda tumedate lehtedega sorti `Delft Lace` nägin, võlus ta mind ära. Hakkasin talle fooniks otsima heledate lehtedega astilbet. Valisin kõige heledama, õievärvus ostu ajal mind eriti ei huvitanud. Ilusad heledad lehed ja ilus nimi `Mighty Pip`.  Boonuseks sain ilusad intensiivse värviga õied ja tohutu kõrguse, tuleb välja, et ta on üks kõrgemaid astilbesorte maailmas. Kui ma seda kohta nüüd vaatan, siis on mul tunne, et mul oleks hädasti siia veel vaja erksalatiroheliste lehtedega helmikpöörist `Lime Rickey` ja ma vist isegi tean, kust ta välja võlun.

 Õisik lähemalt

 `Colour Flash` on pisikesest taimekesest muutunud arvestatavaks pilgupüüdjaks

 Siitvaates on aga kuidagi huvitavalt mul ühele joonele sattunud "sabadikud":) Ega nad nii vildakad pole, tugev tuul lihtsalt surub nad ühele küljele. Esiplaanil longusõieline metsvits (Lysimachia clethroides), sinine- pikalehine mailane (Veronica longifolia), veelkord roosa `Mighty Pip` ja kõige taga tänavu samuti meetrikõrgune tumevioletne metssalvei (Salvia nemorosa) `Caradonna`. Hea, et istutamisel suuremad vahed jätsin, neil on siin arenemiseks ruumi, aga ka siia on vaja juurde vaadata midagi ümaramat.

 Uue tee äärde istutasin kokku kõik monardad. Neil on ruumi laiutada mistahes suunas.

 Päevaliiliad peavad pidu, aga tänases sajus pole ühtki normaalset õit lahti. Värvi on see-eest piisavalt.

 Pildistasin eile veelkord karikakart `Brodway Lights`, eelmine foto oli tehtud pealtvaates. Siin on näha kui ilusa rühiga võib üks lill olla.