SUVEPÄEV ON LIIGA LÜHIKE.)

 Olgugi, et ma viimasel ajal tõusen koos päikesega, võiksid nii mõnedki päevad veidigi kauem kesta.  Hommik. Linnud, liblikad, konnad, lilled, päike. Vaatad ja vaatad. Leiad miskit uut. Nokitsed siit ja sealt. Ja ongi päev õhtus.
Reedel ootasime külalisi. Kummaline lugu nende inimestega. Mõnd võid tunda kaua aastaid, aga ta jääb sulle ikkagi veidi kaugeks. Teist näed esmakordselt, aga tunne on selline, et tutvus on kestnud sajandi. Ja kui see tunne ja olemine ja päeva nautimine on vastastikune- näed ju, kui inimestel silmad säravad- siis on see päev ja suhtlus kuidagi eriliselt rikas. Aitäh Tiia ja Co ilusate, soojade tundide eest.

Laupäev oli meil pühendatud BA traditsioonilisele püsikutepäevale. Ma ei võtnud kaasa fotoaparaati ega ühtki kotti. Selle asemel toppisin käed igasugu kiusatuste vältimiseks sügavale taskusse. Viga! Suur viga!!! Tühjadesse kättesse mahub igasugu kotikesi ja potikesi hoopis rohkem kui arvatagi oskad. Juba väravast sisenedes ja esimesi sõpru kohates ulatatakse Sulle potike, et näe, mul tärkas ja ma mõtlesin sinu peale... ja nii sa siis muudkui seisatad ja seisatad ja komistad ja komistad:). Aga mitte see polnud sel päeval oluline.
Kõige olulisemad on ikka sõbrad. Need, keda kohtad harva, kord või paar aastas ja just säärastel üritustel. Kõige suurem rõõm on kohtuda muidugi vanade, auväärsete aednikega, kes on su elu mingil ajal oluliselt mõjutanud. Aga eile ootas mind ees veel midagi hoopis erakordset ja enneolematut. On ju sedasi, et virtuaalmaailmas lobised inimestega, kommenteerid kuskil ja vahel pillad ka mõne end paljastava mõtte. Ühelt poolt räägiksid justkui tuttavaga ja teiselt poolt mitte just nagu päris tuttavaga. Ja kui siis päriselus astub su juurde inimene, kes ebalevalt küsib kõigepealt, kas ma ikka olen see...ja ulatab väga-väga tagasihoidlikult sulle su igatsuste taime. Noh, oledki jahmunud, üllatunud, segi raputatud ja hiigla õnnelik. Isegi mitte niipalju selle taime, kui sündmuse üle.
Päeva lõpuks sai mõned kenad inimesed veel endale koju kaasa ka hamsterdatud. Nii sai seda hirmlühikest ilusat päeva pisutki pikendatud. Ja see helge tunne, et mu aias on käinud minu jaoks väga suur ja oluline inimene,  püsib veel ka täna õhtul.
Aga milline oli päeva lõpp! Selleks ma valmis polnud ja ma hõljun veel praegu mingites udupilvedes:) Ja need pilved sünnitasid kohe kiiresti ja uue projekti, aga sellest juba mõni teine kord. Esimene foto seeriast "enne"  ja materjaliarvutused on juba tehtud:D

Tänane päev algas küll vihmaga, aga normaalsete inimeste ärkamise ajaks oli end juba päike kehtestanud. Ja jälle kõnnid ja vaatad ja...:).
 Südasuvi hakkab kätte jõudma. Need iirised, kes mul on õitsenud rohkem kui aasta, õitsevad kohe paljude vartega. Kevadel tundus küll, et sel aastal jääb iiriste õitsemine tagasihoidlikuks. Pikka aega ei näinud ma ühtki õievart end kergitamas. Tean, et lätlased on isegi kerges paanikas, sest neil ähvardab iga-aastane suur iiristenäitus kas päris ära jääda või tuleb see korraldada hoopis tagasihoidlikumalt. Külm talv rikkus paljude sortide õiepungad. Aga paari sooja ööga on õievarsi ikka päris rikkalikult. Loomulikult ei õitse kõik sordid, eriti need, kes ei jõudnud sügiseks suuri lehvikuid kasvatada.
Ja sellised vaatepildid tõstavad su ju uutele pilvedele

 Need aga, kes õitsevad esmakordselt, on üldiselt tagasihoidlikumad. Täna puhkesid
 `Galway`

 `Lunar Frost`

 `Rose de Perse`, See "Pärsia roos" on Cayeux firma 2010.aasta sort.

 ja `Piero Bargellini`

Veidi sai midagi ka ära tehtud. Osa potikesi on tühjendatud. Pisike kohake värava kõrval sai veidi teise näo.  Muhedikupapa värskendas istumisealuseid. Ja oligi jälle päev otsas. Nad võiksid tõesti pisutki pikemad olla.