SINISE JÕE LOOD -2. KUIDAS NEID TEHAKSE

 Siberi iirised kuuluvad habemeta iiriste hulka ja nad moodustavad selles suure grupi (Siberian Irises), kuhu kuulub 11 erinevat liiki iiriseid. Meile on neist kõige tuntum üks liik, keda eesti keeles nimetatakse siberi võhumõõgaks (Iris sibirica). Liik on üsna varieeruv, looduses võib leida tumedamaid ja heledamaid siniseid, aga ka valgeid või veidi roosaka jumega taimi. Siberi võhumõõga aretustööga alustati juba 20. sajandi alguses, kuid selles töös ei saavutatud erilist edu üle 50 aasta.  Kõik ristamised üldiselt ebaõnnestusid ja järglased sarnanesid liigile või erinesid temast õige vähe. Eelmise sajandi esimesel poolel registreeriti vaid 17 sorti, kuid erilist vaimustust nad lillesõprades esile ei kutsunud.
Botaanikuid hakkas asi tõsiselt huvitama peale II maailmasõja. Kuidas siis ikkagi ei ole võimalik niipaljudest huvitavatest looduses leiduvatest liikidest saada aiandusväärtusega sorte. Sordiaretuse läbimurde põhjustasid 2 mehe avastused.
 Kõigepealt avastas inglise botaanik C.McEven, et siberi iiriste grupi liigid on isetolmlejad. Vähe sellest. Tolmlemine ja viljastumine toimuvad juba pungas enne selle puhkemist. Ja seetõttu pole avanenud lille tolmeldamisel enam mingit mõtet. Seda on väga oluline teada ka aednikel, kes kasvatavad aias siberlasi vaid silmailuks. Neid ei tohi mingil juhul lasta end ise külvata, sest mõne aasta pärast kasvavad peente sortide vahel ja mujal aias tavalise siberi võhumõõga puhmikud, kes lihtsalt risustavad aia. Ja kes nii loodab uut sorti saada, peab pettuma.
Selleks, et neid tolmeldada, avatakse emataime kroonlehed kohe kui nad õige pisut hakkavad värvi näitama ja eemaldatakse sealt tolmukad. Seejärel keeratakse õiepung ettevaatlikult tagasi endisse asendisse, suletakse, seotakse kinni ja isoleeritakse. Tolmeldatakse siis, kui soovitaval isataimel on tolm vajalikul määral küpsenud, avatakse emataime seotud pung ja teostatakse vajalik tolmeldamine. Tolmeldatud pung isoleeritakse uuesti, et sinna ei satuks putukate abil mittevajalikku tolmu. Peen keeruline ja kannatust nõudev töö.
 Teine, iiristele suure teene teinud teadlane on kuulus vene professor G.Rodionenko. Tema jagas erinevate botaaniliste tunnuste alusel kõik iirised e. iiriste perekonna 4-ks alamperekonnaks, mis omakorda jagunevad seeriateks ja seejärel alamseeriateks. Siberi iiriste seeria jaguneb 2-alamseeriaks sibiricae ja chrysographes. Süstemaatika iseenesest ju mingeid teadmisi aretustööks kaasa ei too, tõsta neid liike ühest tulbast teise, kuidas tahad. Kuid prof. Rodionenko jaotuse aluseks on kromosoomide arv rakutuumas, kus esimesse seeriasse kuuluvail liikidel oli neid 28 ja teise seeria liikidel 40 kromosoomi rakutuumas. Neid kaht seeriat siiani omavahel ristata ei saanud, nad erinesid üksteisest ju nagu öö ja päev.
Mul oli au tunda seda suurepärast, tarka, sõbralikku, lihtsat ja südamlikku inimest. Tutvusin temaga 80-ndate aastate keskel. Ta ei pidanud paljuks raisata oma aega, et meile rääkida iiriste olemusest ja näidata Peterburis mitu päeva oma rikkalikku kollektsiooni ning enda aretustöö vilju. Kahjuks olin ma iiriste maailmas siis veel nii roheline, et ma ei osanud temalt isegi midagi küsida. Õnneks kinkis ta mulle pühendusega raamatu, kus on kirjas, küll lihtsalt, aga siiski kogu iiriste keeruline süstemaatika ja bioloogia, mida siiani tunnistab terve maailm parimaks omataoliste hulgas. Et sellest üleüldse midagi aru saada, hakkasin hiljem lisaks uurima kõrgkoolide botaanikaõpikuid. Aga ma ei taha kogu seda juttu siin ülikeeruliseks ajada.
Tänu uutele avastustele ja  teadmistele toimus aretustöös suur murrang. 1957,aastal aretati esimene puhasvalge sort `White Swirl`, 1964.aastal siiani väga hinnatud ja väga tuntud helesinine sort `Cambridge` ja 1969.aastal roosa `Pink Haze`. Neil kolmel sordil on tohutu ajalooline väärtus ja nad ei jää millegi poolest alla tänapäeva kõige modernsematele aretistele. 1980.aastaks oli registreeritud siberi iiriste sorte juba üle 600 ja tänaseks on neid rohkem kui 2000.
 Et ületada geneetilisi barjääre s.t. ristata omavahel siiani ristumatuid liike, on kasutusel võetud erinevaid keemilisi mutageene ja nii võtavadki aretustööst osa kõik 11 liiki ja eelnevalt saadud sordid. Kuna nüüd on võimatu määrata, kas uutes sortide üldse esineb või kuipalju seal on siberi võhumõõga verd, on targem neid sorte nimetada siberi iiriste sortideks, nii nagu seda teeb kogu maailm.
 Tänased sordid on enamasti tetraploidid, s.t. et nende rakutuuma kromosoomide arv on kahekordistunud, ka see on saavutatud keemiliste mutageenide abil. Ilmunud on pooltäidis-ja täisõielised sordid, mismoodi neid tehakse, on aretajate saladus. Mul on aias ka esimesed remontantsed e. korduvõitsvad sordid. Kuidas nad meil end üleval pidama hakkavad, on ebaselge.
 Eesti juurtega saksa teadlasel T.Tambergil on õnnestunud ristata omavahel selliseid liike, kelle ristamisest veel paarkümmend aastat tagasi keegi unistadagi ei osanud. Ta on tekitanud 2 täiesti uut habemeta iirise rühma. Sibtosa tuleneb aretusvanemate ladinakeelsete sõnade algus ja lõpusilbist sibirica ja setosa. Rühma  kuuluvad sordid on jõulise kasvu ja paljunemisega, kõrgekasvulised ja ülisuurte õitega. Siberlastelt on nad pärinud kauni, puhmiku kohale tõusva õie, harjasiiriselt varte hargnevuse. Kui siberi iirise õievarrel on alati 2 õit, siis sibtosa õievars on jagunenud mitmeks osaks, mille kõigil harudel on samuti 2 õit, s.t. õitsemine on rikkalikum ja kestab hoopis kauem. Nad saavutasid maailmas kohe suure tunnustuse ja nende sortide arv kasvab pidevalt. dr. Tambergil on palju veel nimeta imeilusaid seemikuid. Tänavu mõõtsin kõige suurema õie läbimõõduks 19cm.
Sibtosa `Sahnenhäubchen`. Teisi sorte, kes mul õitsesid juba eelmisel aastal, ma enam sel aastal üles ei riputa.

 Teine väga põnev uus rühm on chrytosa. Nimi on tuletatud analoogselt esimese rühmaga. chrysographes x setosa. Praeguseks on olemas vaid 3 õnnestunud seemikut, millel pole nimesid ja neid ilmselt ka ei panda, aga nad on olemas ja ilmselt edaspidise aretustöö käigus on ka siit tulemas palju ja huvitavaid sorte, sest töö nendega jätkub. Kasvul on nad väga kõrged, nende õievarred on minu pikkused, osa isegi pikemad. Õied on suhteliselt väikesed, kuid väga huvitavad.
 Chrytosa nr.2

Uusi sordirühmi on tekitatud veelgi, kuid nad ei ole meil külmakindlad. Väga põnevad ja ilusad on sibcali-rühma sordid, kus ristatud on siberi ja kalifornia iirist ja veel mõned. Kui neist kord ka midagi talvekindlamat õnnestub saada, oleks ka neid huvitav näha saada.