JAANIRING

 Ilm jaanilaupäeval oli meilgi sajune, udune, sombune ja jahedapoolne. Aga need pisiasjad ei saa ometi segada tuld süütamast, mis vanade uskumuste kohaselt pidada eemale peletama kõik halvad vaimud ja kurjad silmad. Ja lapsukese kiik käis samuti uhke kaarega üsnagi kõrgele. Ikka, et need viljad ja karjad..:) Noh, meil neid ju pole, aga siis, et lilled ja puud ja põõsad ikka hästi kosuksid ja edeneksid. Sõnajalaõied on mul ammugi leitud ja neid ei peagi igal aastal uuesti otsima, vaja vaid neid eelmisi korralikult alal hoida. Kus süüa ja seda valmistada polegi ju nii oluline, tänapäeva tossuahjud ei tee veel jaanikut ega meeleolu. Rõõmu võib tunda ka vihmast ja vihmaga. Ja korbid ehk päikeserattad küpsetatakse ikka praeahjus.

 Jaanipäev ise on kõige suurema ja absoluutsema töökeelu püha. Sel päeval vaadatakse üle oma valdused. Vaatamata üsna tugevale tuulele läksimegi kahekesi tegema suurt iga-aastast ringkäiku.
Meil on sääraseid aiaosi, kuhu vahel ei satu nädalaid, aga ka need on vaatamist ja hindamist väärt. Suurte istutusalade õitsemine on rikkalik ja mahukas ja väärib omaette kirjatükke. Õitsevad pojengid, aed-ja siberi iirised ja muud väiksemad ja tagasihoidlikumad lilled.
Köögiviljanduse üle ei saa samuti väga kurta, igasugu lehelised on lopsakad, tomatid ja paprikad viljunud, vaid avamaakurk mõtleb, kuidas nende jahedate öödega hakkama saada.
Vesirooside suur õitsemine on veel ees, aga ka nende esimesed õied on juba avanenud.
Hostade ja kobarpeada puhmikud on tänavu eriti rammusad.
Kõige muu õitsva kõrval meeldivad mulle kõrgekasvulistest lilledest hetkel enim kitseenelate ja rodgersiate õievahupöörised.

 Edasi Peenrasse, mis meenutab kirevat vaipa, aga et ma istutades värvusi grupeerisin, pole üldvaade rahutu.
 Siiamaani õitsevad tiarellid, kõik liivateed, nelgid, keramadar ja palju muud

 Korralik inimene oleks enne vastak kuldharja (Chiastophyllum oppositifolium) pildistamist eest ära võtnud mõned oma aja ära elanud sibullillede varred, aga et eile ei olevat tohtinud isegi väikest sõrme liigutada, jäi ka see tegemata.

 Isegi üks madalakasvuline aediiris on otsustanud teiste õitsvate võidujooksus kaasa rääkida.

 Kõige vanemas aiaosas meenutab harilik kuusk `Inversa` järjest enam mingit eelajaloolist saurust

 Ja sookask `Iglu` on tõeline pelgupaik, isegi ukse kohta ei leia silm üles.

 Sõber Mati poetab vahel pihku mõned huvitavad sibulad. Umbes 70 cm pikkuse varrel uhkeldavad Leichtlini preeriaküünla (Camassia leichtlinii) sordi `Semiplena` põnevad õied.

 Nooruke musani abeelia (Abelia mosanensis) on talve kenasti üle elanud, aga üllatas ta meid pisikese, häbelikult kuuseheki poole keeratud ärapeidetud õisikuga.

 Läänepoolne aiaosa läbi käidud, üle vaadatud ja ära katsutud, liikusime tagasi maja poole müüri suunas. Mu aiapidamise üks põhitõdesid on- mitte kedagi talveks katta. Kui ma selle vastu eksin, ei tõota see midagi head. Mitu aastat muldasime hilissügisel roose ja ikka oli neil kevadel miskit häda ja õitsemine oli neil enam kui tagasihoidlik. Eelmisel sügisel jätsin selle tegemata. Vaatamata külmale talvele, suhteliselt õhukesele lumikattele ja üsna tuulisele kasvukohale, õitseb ja lõhnab `Frühlingsduft` ennastunustavalt.

 Kaktused on oma suureka peoks stardivalmis,

 aga mägisibulatel on see juba käes

 Deiaroosil hakkab ka juba põõsa nägu ette tulema

 Ebajasmiinid meil veel ei õitse, vaid `Snowbelle` on üks suur valge kuhik. Tänu tänavusele vihmale on tal ometi kord ka noored kasvud päris korralikud.

 Mai lõpus alustasime me puude-põõsaste korrastamist. Eks nad olid ju algusaastail meie ettenägematuse tõttu saanud kannatada nii jänese-kui kitsede hammaste läbi. Nii mõnigi pidi kasvatama uue ladva või alustama uuesti külgokste kasvatamist, aga seda üsna madalalt ja nii mõnedki puud meenutavad pigem mingeid sasipusasid kui ilusa tüve ja võraga vaatamisväärsusi . Tänaseks oleme jõudnud üle käia vast veerandi puittaimedest. Põõsad, keda vähegi annab tüvipuudena kasvatada (sirelid, aedhortensiad, madalad pajud), on kõik vaja lõigata nii nagu ma tegin seda lodjapuuga.

 Eelmise aasta kuldsed uustulnukad saavad samuti tänavu korralikult vett ning nende aastakasvudega võib päris rahul olla. Must kuusk (Picea mariana) `Aurea` noored võrsed oli kahvaturohelised, aja edenedes muutuvad nad järjest kuldsemaks.

 Vastupidiselt käitub serbia kuuse (Picea omorica) kuldne vorm `Aurea`, tema erekollased noored kasvud hakkavad muutuma rohekateks.

Eilse suure tuulega oli puid üsna võimatu pildistada, need paindusid ja tantsisid tuules just nii nagu neid painutati. Aga ühel hetkel suutsin tabada enamvähem liikumatu hõbepuu, kes sätendab silmipimestavalt päikeses ja särab ka sombuse ilmaga.

 Seevastu tuulest sasimata kolkviitsiat (Kolkwitzia amabilis) tabada ei õnnestunud.

 Tänavune hariliku sarapuu (Corylys avellana) punaselehine ja keerdus tüvega `Red Majesty` pole istutamisest arugi saanud.

 Mitmetunnise ringkäigu ajal olid maasikad päris asjakohased. Aedmaasikad veel valmis pole, aga metsmaasikaid võiks vaid kõhuli heites korjata liitrite viisi. Märjal maal on sellist laisa inimese asendit küll viletsavõitu sisse võtta:)

Siiani on suvi olnud jahe ja ma olen selle üle päris õnnelik. Üle hulga aastate midagi väga head ka minu tarvis. Aed õitseb pikalt, kõik taimed saavad janu täis juua  ja küllap jagub  päikestki eelolevaks ilusaks pikaks suveks samuti piisavalt. Külmavaresed võiksid mõneks ajaks küll kampsunid varuks hoida.
Aga  tänagi ajab üks vihmahoog teist taga, eks see ole vist ka mingiks mõtlemiseks vajalik:)