JA NAD TANTSIVADKI ehk MIKS MA SEDA SIISKI TEGIN

Pole olemas valesid aedu. Kõik on õiged seni kuni pere seal end hästi tunneb. Kui aga mitte, tuleb hakata otsima põhjusi. Meil oli neid piisavalt ja ma olen neist vist terve eelmise aasta ka kirjutanud. Tänavu võib heita pilgu tagasi ja nentida, et vaatamata igasugu kõhklustele, kukkus kõik päris kenasti välja. Et kõik ilusti reas oleks, siis alustuseks ka mõned varasemad fotod.

Miks ma seda kõike siiski tegin?
1.Vaja oli realiseerida suur plaan "Kaks üheks" ehk ajada kokku 2 aeda. Mulle ei sobi väikesed istutusalad, eriti hulluks muutub asi siis kui neid pisikesi lillepeenrakesi on palju ja aed hakkab meenutama kalmistut. Meil asi siiski säärane polnud, tegemist oli vaid vana ja uued aiaosaga, mõlemad suured, aga imelikult üksteisest eraldatud.
2. Likvideerida kunagine sirge krundi piir, anda sellele mõningane pehmus. Looduses päris sirgeid jooni ju pole. On küll aiastiile, mis lausa nõuavad ranget geomeetriat, aga need pole siiski kohased ühes maa-aias või vähemasti mitte minu aias.
3. Mu eelistuste hulka ei kuulu mustlasseelikut meenutavad aiad, kus on koos palju värvi ja vormi. On inimesi, kellele nad on hingelähedased, aga mina nende hulka ei kuulu. Ja ometigi oli mu aed mitmetel põhjustel muutunud just sääraseks või veidi hullemaks. Käisin ja põdesin ja uurisin terve üle-eelmise suve püüdes saada selguselt, mis mind ometi nii hullusti on segama hakanud. Ülesanne oli keeruline ka seetõttu, et ma olin endale ammu selgeks teinud, et mitte ühtki rohitavat istutusala ma enam ei raja, seega näiteks aediiriste viimine uuele istutusalale ei tulnud kõne allagi.
Hea lahenduse leidmine polegi niisama kerge protsess, eriti kui sellele pidevalt mõelda. Ta peab vähemalt minu puhul tulema mingi sähvatusena. Ja siis kui ma olin juba loobumas sest mõttetööst ja tegelesin hoopis muude asjadega, tuligi see valgustatus:D. Kui viia pojengid, kes kannatavad katmist, teise kohta, mis niikuinii vajab taimestamist, siis kõik muu on juba lihtsam. Nagu minu puhul ikka, paberile ma mingeid plaane ei tee. Ma ju võin kritseldada, aga ei näe seal ikkagi seda, mida ma tunnen ja mõtlen.
Käisin, istusin ja uurisin neid kohti, et mismoodi ja kuidas, aias. Pikalt-pikalt.
 Juunis 2011 nägi see koht välja niimoodi

 Peale eelmise aasta jaanipäeva hakkas seal mingi pilt kujunema.

 Ja siis läks kiireks. Aeg oli suureks istutustööks  äärmiselt ebasobiv. Eelmise aasta juuli keskel oli kuuma päikese käes pea 30C. Vihma polnud kaua tulnud, maa oli tuhkkuiv ja kivikõva. Polnud hea ei inimestel ega taimedel. Aga oodata enam ei saanud, sest uued aediiriste sordid olid juba poolel teel siiapoole ja neile enam aias kohta polnud. Veel vaevas mind see, et kogu seda tööd pidi tegema Muhedikupapa üksi. Aga on ikka tõesti nii, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ja nagu taevast sadas meile  alla VTA (Küll ta teab, kes ta on:) Ma olen talle tänaseni väga-väga tänulik ja ta on oodatud siia oma kätetööd imetlema.
 Ma tõesti käisin ja palusin oma pojengidelt andeks, et nad peavad nii valel ajal taluma säärast jõhkrutsemist. Aga ma ka lubasin neile, et nad tunnevad end uues kohas hoopis paremini ja võivad seal igasugu tantse tantsida.
Ega see pole kerge töö sangutada ja kangutada maast välja ja siis tükeldada pea 20 aastat kohal olnud sorte, aga 3 päevaga 13-15.juuli 2011, olid need puhmikud, mis läksid ümberistutamisele, oma uues kodus. Ja kuigi nii ei tehta mitte ilmaski, püüdsin ma jätta neile alles niipalju rohelist kui võimalik, et nad saaksid sügiseni juurdumiseks neile veel nii vajalikku toitu. Oli ka neid, kellel pidin peale istutamist varred siiski maha lõikama.

 Nädal hiljem said nad lisaks istutusauku kallatud pangetäitele veel ohtrasti vett pealtpoolt ja siis enne pinna kuivamist märjale maale katte. Ja ikka sedasi jupikaupa edasi.
Pojengide juurde ei istutanud me mitte ühtki nendega samaaegselt õitsvat lille. Kevadeks on nende vahel esialgu mõned jalglehed ja ilmselt nendega ma piirdungi, sest siia ei luba ma tulla mitte ühelgi sibullillel. Juba seepärast, et viimased vajavad ikkagi üsna sagedast ülesvõtmist ja kattega peenras pole see niisama lihtne. No ja nii väärikate lillede, kui pojengid, vahele ei sobi ka kuivavad lehed. Suve teisel poolel saabub hiidiisopite, paari hilise astilbesordi ja ilmselt järgmiseks aastaks ka mõne tumesinise metssalvei aeg. Hilissügiseseks õitsemiseks on nende lähedal kukeharjad.

 Mõtlesin, et tänavu ma pojengiõisi ei näe. Oi, kuidas ma eksisin.
22.juuni 2012 tehtud fotod on küll keskpäevase ereda valguse pärast kehvavõitu, aga absoluutselt kõik ümberistutatud sordid õitsevad. Ma olen neil, kelle puhmikud üsna pisikesed olid, õied kohe avanedes maha lõiganud. Aga kui mõnel on peal 10 õievarre ringis, ju nad siis ikkagi õnnelikud on, ja las nad õitseda veel mõned päevad.

 Jaanikankaan teiselt poolt ka. Elusast peast on peenar muidugi hoopis parema väljanägemisega. Rõõmus, särav, värviline, lõhnav ja samas siiski rahulik ja puhas muudest segavatest õitest. Minulik:)

Ma loodan, et kõigil neil lillesõpradel, kellele ma pojenge keset juulikuu palavust jagasin, tunnevad nad end sama hästi kui mul. Ja kui need pisemad jupid ka sel aastal ei õitse, teevad nad seda järgmisel aastal kindlasti.