NAD ON TAGASI:)

Hommikune paks udu õue ei kutsunud. Plaaniline elektrikatkestus (loodetavasti saab siinkandis nüüd ka midagi korda) ei lubanud ka toas millegi tõsisemaga tegelema hakata. Ega jäägi muud üle kui mõnusasti diivanile ja hea raamat kaissu.
Korraks tõstsin pilgu ja....:).

Niikaua kui mäletan, on siin meie juures alati elanud igas vanuses siilid ja põldpüüd. Mulle on alati meeldinud vaadata, mismoodi nad oma poegadega sirges rivis kuskilt heinast välja vudivad. Ikka vanemad ees ja lapsed taga. Mitmed korrad olen jälginud kui kiiresti ja huvitavalt nad lumme kaevuvad. Muidugi on nad mind palju kordi ka ehmatanud kui pahaaimamatult puhtale lumele astudes äkki jalge alt hulk linde püüab lendu tõusta:)
Muude loomade kõrval on siinkandis alati olnud ka palju rebaseid. Aga nad on elanud siit veidi eemal, nende urud olid all orus. Umbes kuus aastat tagasi ilmus aga meie aeda väga suur rebane. Nägime teda iga päev mitu korda, sageli vaatasime, kuidas ta ringi hiilib, end peidab ja oma saaki püüab. Ei osanud algul temast midagi paha arvata, kuni neli aastat tagasi avastasime kevadel kümneid siilinahku. Tol aastal polnud meil enam ka ühtki põldpüüd. Olin tõsiselt kurb. Olen nõus elama kõigi nendega siin koos, aga et üks suur kaval volask teised nahka pistab, sellega ma küll leppida ei tahtnud. Kuigi ega ma midagi ette võtta ka ei saanud. Kitsede-põtrade-jäneste eest õppisime puid kaitsma, aga siilidele-põldpüüdele mingeid aedikuid ma ehitada ei oska.

Sel kevadel ma seda rebast enam ei näinud. Ei oskagi arvata, oli see talv, tema vanus või mingid muud asjaolud, aga kadunud ta oli. Ja nüüd aknast välja vaadates nägin üle mitme aasta jälle põldpüüsid. Meie omi linde:) Õnneks oli fotoaparaat käepärast. Tegelikult nägin neid esmakordselt vast nädal tagasi, aga siis hoidusid nad aupaklikku kaugusse ja ma võisin vaid aimata, keda näen kividel turnimas. Seekord uudistasid nad isegi terrassi ja neid on sel aastal kümme.
Ehk ilmuvad meile nüüd kunagi ka siilid tagasi. Vaatamata mitmepäevasele vihmale, on sügis sel aastal ikkagi väga ilus. Eelmise aasta pimedusega ei saa teda mitte võrreldagi.
Südajas suutera kavatseb õitseda vist kevadeni.

Sama soov on ilmselt ka roosidel. `Dornröschen` lõhnab isegi hullutavamalt kui suvel.

Tõsi, haavad ja enamus vahtraid on juba raagus. Ka kased on langetanud võra alumisi lehti, aga pooled puud on siinkandis veel kõikjal kuldkollased. Pajud on lehes ja olenevalt sordist kas rohelised, kollakad või hõbedased. Ümbrus on praegu ilusam kui mistahes maal.

Aias aga on praegu kõige säravamad puud siberi lehised.

Euroopa lehised alles hakkavad värvuma, nende kuuskedest heledam roheline on asendunud oliivrohelisega.