JÄRJEKORDNE NOVEMBER VAJUS AJALUKKU

Ega ma muidu sest novembrist kirjutakski, aga meenutas ta mulle üht kunagist populaarset multikat valgest ja mustast koerast. Täpselt pool kuud kuni 15. kuupäevani oli maailm valge ja puhas. Meil polnud ka ühtki vahepealset sula, mis oleks kogu seda muinasjutulist ilma rikkunud.
Edasi saabus vihm ja pimedus, mõned udupäevad sekka.
Õnneks oli üleeile maa korralikult kahutanud ja isegi see pisku valge kirme muutis päeva helgemaks ning sundis veidigi pimedust taanduma. Nüüd on juba kakas päeva ka kerget lund sadanud. Seda on mudugi väga vaja, sest enne külmi peaks aial ikka tekike peal olema. Kui taimed kaitstud, on ka endal soojem ja turvalisem. Ja talv ning külm on varsti-varsti saabumas, kaevuüürnik on kohale saabunud. Eelmisel nädalal teda veel polnud.

Kuu oli üldiselt kuidagi uimane. Ükski asi, mis kätte võtsin, ei edenenud. Mulle meeldib kududa ja ma ikka üritasin ka, aga ega eriti midagi ma valmis ei saanud. Kuhu ja millele need 30 päeva kulusid, ei oskagi praegu öelda. Lugesin küll päris palju, aga ka mitte tavapärase hasardiga, kuigi raamatud olid seda väärt.
26. novembril võtsime vastu Aalujaid. Aga oskasid nad meid üllatada küll päris põhjalikult. Lõunamaalased ikka kogunevad aeg-ajalt ka külmemal ajal ja selleks olin ma kergelt ka valmis. Aga, et põhjamaalased ei pidanud paljuks oma aega pikale sõidule raisata, oli küll äärmiselt liigutav.
Ise ma pilte ei teinud ja loodan, et Tii ja Iirisesõber ei pahanda, et ma siin nende fotosid kasutan.
Niimoodi need kaugelt tulnud saabusid

Olgu ilm milline tahes, aiatiir ei jää ilmaski tegemata ning aednike lemmikasend sobib igasuguse tualetiga.

Igal aastaajal on aial oma nägu, sügisel pälvivad tähelepanu hoopis teised detailid, mis suvel kaovad püsikute värvipilgari varju. Pilgupüüdjaiks on  nüüd võrad

värvust muutnud okaspuud ja istutusalad, kuhu talveks aeda ilmestama jäetud varred sagedaste vihmahoogude poolt on ära lörtsitud

Samblad ja selaginell

ning sõnajalad.

Kui külalised läinud, hakkasin järgmisel päeval mõtlema, et kuigi me oleme nii erinevad inimesed nii erinevate aedadega, sobime suurepäraselt mingi ühise hingamise tõttu. Pole meil kunagi igav ega teemade puudust, pigem vastupidi.
Järgmisel suvel toimub meie 10.kokkutulek, aasta üks tippsündmusi. Algul oli meid näputäis, aastatega on lisandunud suur hulk toredaid inimesi. Kokku saame aastas muidugi rohkem kui korra. Organiseeritud üritustest  on tähtsamad TÜ Botaanikaaia püsikupäev  ja Võhma Juurikas, millest enamik meist osa võtab.
Ega me ainult pidutse ja ilutse :). Alates 2013.aastast kuuluvad meie programmi raudselt igasugused erinevad talgud. Koostegemistel on sees vägi ja võim, mida on kirjeldada raske.
Esimesed lammutustalgud olid meil Tsiili juures, mõne tunniga kadus üks elamu külge riputatud jube juurdeehitus, tehti ka pisemaid töid. Ka järgmised lammutustalgud toimusid Tsiili mõisas, sealt kadus siis üks vana, oma aja ära elanud hoone.
Thela talgutel 2015 sai üks luitunud hoone endale selga ilusate värvidega triibuseeliku, korrastati müügiplatsi ja istutusalasid.
Kolimistalguid on meie ajaloos olnud kaks. Esimesed olid mõeldud üllatuseks Aidile-Otile, kes hilisõhtul pimedas oma uude koju jõudsid ja kes seda abi ilmselt ka hädasti vajasid, et elementaarnegi paika saaks. Kaarnalillel oli eelmisel suvel vaja abi aia kolimisel uude koju ja loomulikult on hakkajad inimesed siis alati kohal.
Rahmeldaja juures on toimunud kolmed talgud. Kevadtalgutel oli vaja aidata aia korrastamisel ja kergel ümberstrukureerimisel, teisele talgupäevale ei oskagi õiget nime panna, Päris lammutustalgud need polnud, pigem siis tolmutalgud, kus tühjaks pilluti pööningupõrandale veetud savi ja muld ning korrastati veid ka tiigi ümbrust. Tänavused viimased talgud toimusid samuti Rahmeldaja juures, kus kokkutulnud vaatamata vihmale ja vingele tuulele tegid alguse pargi rajamisega.
Enne seda aga toimusid veel Vallikute tiigitalgud.
Kord üritasime ühitada kokkutuleku pisemate talgutööga, see õnnestus Kadaka juures, kus paari tunniga laoti üles ilus paekivimüür, aga ainsaks korraks see kahjuks jäigi. Võibolla ongi nii kõige õigem, kui pidu, siis pidu ja kui töö, siis töö, sest pidu järgneb sellele niikuinii :)
Ja kui ma sellele ühistööle mõtlesin, selgus, et meie ise oleme olnud kõige tagasihoidlikumad :) Siin on toimunud vaid ühed kevadtalgud, kus vajasime abi aia korrastustöödel.
Kokku lugesin kolme aasta peale 10,5 talgupäeva, mida polegi nii vähe.
 Ma ei räägigi väikematest sutsudest kas mõne kasvuhoone kokkupaneku abistamisel või puuriitade ladumisel, ka sellisteks töödeks on mõnikord lähimate naabrite abi vaja.
Ja kui muidu kipub hooajavälisel ajal igavamaks minema, tuleb välja mõelda üllatusüritused, mida me mõnikord organiseerime üsna pikalt ette.
 Päris esimesed olid meile ootamatult külla tulnud mardisandid, keda algul pidasin endisteks töökaaslasteks. Ma pole vist eluski nii üllatunud-kohkunud olnud ja ringi sabistanud kui tookord, enne kui taipasin, et maskide taha peitunud inimesed tuleb ometigi sisse kutsuda :)
Järgmisena korraldasime üllatussünnipäeva, kus päevakangelane meid õues märgates algul mustlasteks pidas :) Tore oli.
Ja värskeid lõunamaalasi oli samuti vaja meie kommetega tutvustada. Eelmised kadrid sadasid hilisõhtul ootamatult külla Aidile-Otile. Nende üllatunud näod olid ikka hiigla vahvad.
Sel suvel peale jaanipäeva üllatati meid endid ja rikuti ära üks korralik istutuspäev :D Aga meelespidamine oli küll rohkem kui tänu väärt.
Oleme üks suurepärane sõpruskond, kes oskab nii lustida kui kõvasti tööd teha. Koos on ikka tulemuslikum ja mõnusam.