KUI ÕUES OLI MÄRG JA PIME

tuli tubaseks jääda. Algul lugesin hoolega kõike, milleks suvel aega polnud. Aga vahetpidamata päevad läbi ei jõua seda ka teha. Kui kogu taimendus, krimkad, naistekad, pärimuslood jms hakkas peas päris segi minema, mõtlesin, et vahelduseks võiks ju vähemalt käsigi liigutada.
Ja kui väljas lund pole, tuleb seda ise teha.

Nii me neid komplekteerisime. Isiklikke kalleid ja ka sõpru, kes väikest meelespidamist väärt on, on meil üksjagu

Kudumisse suhtusin algul väikese ettevaatusega, sest hoiatati, et see pole minu jaoks kõige sobilikum tegevus. Kõigepealt võtsin käsile pisemad asjad, äkki ikkagi tuleb talv ja vaja on end soojalt riietada. Esimesena valmis väike torusall

ja ühed pisikesed sokikesed

Siis võtsin käsile veidi suuremad asjad
Suur toru- või ringsall, ei teagi, kuidas teda õigesti nimetada. Aga oli see vast kapriisne lõng. Villa ja meriinosegune pehme valge lõng lubas keras kududa igasuguseid mustreid, aga kuduma hakates selgus, et ei pits ega palmikud tihedatäpilisega ilusad ei jää. Leidsin siis ühe, mis mõlemalt poolt enamvähem ühesugune välja näeb ja ka sallis üpris kena on.

Saaja ei tahtvat temast isegi toas loobuda :)

Hea, kui pakasega ka varbad soojas on, täiskasvanu sokke kudusin 2 paari. Üldiselt olen ma neist triibulõngadest, mis algul müügile ilmudes huvitavad tundusid, veidi tüdinud. Aga ära tuleb nad ometi kasutada. Soonikut  ma eriti kududa ei armasta, teen parem veidi pikema sääreosa, mis samuti hästi jalas püsib.

vahelduseks ühed kirjatud ka. Miks ma neid nii imelikult üksteise peal pildistasin, ei oskagi seletada, aga  neid on ikkagi kaks. Punane värv pidi seljas kõige soojem olema, lume rookimise ajal on säärased ehk vägagi vajalikud.

Ühele pisipõngerjale heegeldasin vankritekikese. Jälle triibulõng :(, aga sai ta kerge ja ülisoe ning läks kohe ka kasutusse.

muster lähemalt

Päkapikud andsid edasi teate, et üks väikemees tunneb suurt puudust soojadest rõivastest. Hakkasin siis kampsunit kuduma. Ma pole vist ühegi asjaga nii hädas olnud. Kui selg hakkas enamvähem valmis saama, selgus, et hele lõng hakkab otsa saama. Teise hõlma kudumise juures sosistasid päkatsid, et vest olevat ikka hoopis parem asi. Oleks ma seda kohe alguses teadnud, oleks lõnga ringvarrastele pannud, oleksid need triibud päris kohakuti olnud ja ma poleks ka nende nööbiliistudega jännanud. Ka varrukaaared olid arvestatud kampsuni jaoks. Kui ta lõpuks valmis sai, tundus ta mulle nii imelik, et kange tahtmine oli harutama hakata

aga kui asi omanikuni jõudis, oli ta seljas päris ilus :)
Siis tegelesin pojektiga "väikesest suureks". Eks seda trikki ole emad-vanaemad aegade jooksul vast ikka kasutanud. Väikeseks jäänud sokkidel varbad maha, veidi tagasiharutamist ja seejärel suuremaks kudumist. Kui lapsukesed kasvavad kiiremini kui seened uduvihmas, ei jõua lihtsalt iga paari kuu järel päris uusi kududa ja vanu oleks samuti kahju lihtsalt prügikasti saata. Ülemisel paremal fotol on lõpptulemus, ei saa keegi aru, et nad pole juba algselt seesugused olnud ja lõngajäägid on ka ära kasutatud,

Kõik tehtu rändas sõna otseses mõttes kingikorvidesse. Neid on pildistamise hetkeks poole vähemaks jäänud, osa rändas juba varem omanikeni.

Ilusad kodused pühad olid. Laua lastele katsin ikka endavalmistatud süldi, prae, pasteedi ja kapsaga, ikka nii nagu meil enamvähem kõigil tavaks. Eksootikast proovisime ära tõugud :D Polnud üldsegi nii hullud kui eelarvamused, meenutasid nad veidi soolapähkleid.
Aga kõiki pühadekombeid ma küll järgida ei suuda. Toomapäevast kuni kolmekuningani kehtib absoluutne töökeeld. Ma ei kujuta üldse ette, mismoodi see pikem kui kahenädalane aeg surnuks lüüa. Ei tohi pesu pesta, koristada, kududa, õmmelda, puid lõhkuda jne, jne. Töönarkomaan ma pole, aga päris käed rüpes ka olla ei oska. Ja nii ma siis parem koon lisaks lugemisele ja arvuti juures aja viitmisele :)
Ilusaid-tegusaid sellest aastast järelejäänud päevi kõigile!