KUIDAS VÕHMAS INGLISMAAD JA NATUKE HOLLANDIT TEHTI

See, kuidas meile laupäeval sajandi üllatus tehti, nii, et pidin sundima end tükk aega sügavalt hingama ja rohkem kui kümneni lugema, oleks väga ilus, aga siiski teemaväline jutt.

Eilseks oli meil pikalt planeeritud järjekordne igakevadine kiiksuklubi kokkusaamine. Varahommik kohvitassiga 5.30 terrasil oli eelmise päeva muinasjutu jätkuks. Sooja veidi üle 15C ja ringi vaadates oleksin olnud nagu tuhande järve maal. Kui aga jagasin fotoka järgi minna, hakkas udu juba tõusma ja kindlate veekogude piirid hajuma. Võhmas tervitas Riho Teraseja ta vanemate aed meid nagu ikka suurte vanade kändudega, aga seekord õilmitsesid seal sini-valged võõrasemad.

Varjuaed on võrreldes eelmise korraga lopsakamaks muutunud

ja nagu alati näeb hea välja ka hapulembeste taimede istutusala

Aga..... Koht, kuhu pidi ümber kolima suur ja väga ilus püsikutepeenar (mida kahjuks ei saanud väga halva valguse pärast pildistada), oli täidetud hoopis sadade tulpidega. Kuigi ka seal oli teinud kuumus oma töö ja enamus sorte õitsenud, olid vaated siiski veel üsna muljetavaldavad. Muidugi oli sortiment ja sibulate arv väiksemad kui kuulsas Keukenhofis, aga ühe suhteliselt väikese aia tarvis oli neid seal enam kui küll.

Ka metsaaia osas olid tulbid end kenasti sisse seadnud

Palju on ilus

Leidsin endale kaks absoluutset lemmikut. Triumftulpide õied on nagu ikka väiksemad kui darvinitel, aga see-eest milline elegants ja õrnus.

Selle sordinime kontrollimisel selgus, et miskipärast oli mulle kas öeldud või meelde jäänud vale nimi.

Tema on aga kindlalt ´Yellow Crown` Avanedes õrnkollane, hiljem portselani meenutav valge. Mehele meeldis ka sarviline tulipunane narmasservaline ´Barbados´, aga nende kahe sordi vastu küll keegi ei saanud. Ja püüa siis nüüd oma aias tulpe kasvatada:) Tuleb teha 2 täiesti erinevat kasvukohta.

Tegelik põhjus just eile väikese Võhmas viibida oli aga see, et nende kohalik veel väiksem 26-liikmeline aiandusselts "Kanarbik" otsustas 1,5 kuud tagasi korraldada püsikunäituse.

Inglismaalt alguse saanud tava on nüüd paljudes riikides iga-aastane väga oodatud sündmus. Eestis oli selline üritus esmakordne.

Ja meie pidime seal olema zhüriiks. Hindamisskaala oli üsna lai. Vaatasime taime üldist, välimust, lehti, õisi, ala-ja üleväetamist, levikut, kasvatamisnõudeid jne, jne, aga ka kompositsiooni ja muid lisaväärtust andvaid tegureid. Püsikute eksponaate oli 48 ja esitatud olid nad numbritega, nii, et meie jaoks oli kogu näitus täiesti anonüümne.

Eksponeeritud olid ka mõned kaheaastased taimed ja ühed tulbid, aga need ei kuulunud hindamisele.

Palju oli toodud erinevaid priimulaid, kannikesi, mõned laugud, aga ka üks väga ilus leedrilehine rodgersia ja muudki huvitavat.

Pildistada ma eriti ei saanud, pidin ju kohe tööle hakkama ja ega see kerge olnud:)

Ma kujutan ette, et kevadel oma taimed üles kaevata ja nad siis lühikese ajaga ilusaks, taimele tüüpiliseks ja õitsvaks kasvatada, polegi nii lihtne. Ja juba see entusiasm maksab palju.
Tagaplaanil istuvad kohaliku seltsi liikmed, kes meie tegevust jälgivad päris suure huviga. Aga meie ainult nahistasime vaikselt omaette ja ega nad vist aru saanud, mis me seal teeme või mõtleme.

Üldvõitjaks tuli see valges potis harilik jumalatelill (Dodecatheon meadia). Pildistasin teda juba enne kui hindamiskoondid valmis said.

Teise koha vääriliseks tunnistati üks sieboldi priimula.

Kolmanda koha pälvis kaunis ja haruldane, väga hästi eksponeeritud suureõeline leviisia (Lewisia tweedyi), keda olin siiani ainult piltidel kohanud. Näitusel paistis talle aknast päike peale, seepärast sain teist eksemplari pildistada aias. Tagaplaanil harilik leviisia (Lewisia cotyledon), keda võib juba nii mõneski aias kohata. Niiskustundliku taimena kasvab ta meil kallakul kivimüüris.

Loomulikult võtsime osa auhinnatseremooniast, sest need tublid inimesed lihtsalt väärisid korralikku aplausi.

Edasi läksime jälle oma võõrustajate juurde, lobisesime maitsva toidu ja hea kohvi juures elust, ilmast, taimedest, kirjandusest ja peagi oli õhtu käes.

Meil oli suurepärane nädalavahetus.

Täna aga on vaja suveriided kokku korjata ja asendada paksude joppidega. Sooja 9,7C, vihmasagarad, tugev tuul. Ma ei virise, aga miks küll peavad need kontrastid nii suured olema? Seda need laupäevase sääskedehordid tajusid. Ja kogu juuni tuleb suhteliselt jahe.