TUNA JA TÄNA

Tavaliselt inimesed oma aiataguseid ei pildista. Ei teinud seda meiegi. Õnneks on meil aastategusest ajast üks kunstikooli õpilase taies, mida maalidest seisis ta täpselt praeguse elumaja kohal majandi viljapõllul. Ja hea, et meil oli oidu see endale osta. Kõige rohkem muudab aeg aeda ja aia arengut ajas on päris huvitav vaadata.

Sügis 1991
Noor kunstnik on meie korralikult pügatudjuba üsna kõrge kuuseheki tuuninud ümarvoogavaks madalamaks roheluseks, kuid toonase aia üldvaade on täiesti olemas. Heki taga oli muru ja lillendus asus majakese ümber. Äraspidine oli me aed seepärast, et nihutasime algul loata, hiljem juba loaga veidi oma maa piire ja seda kuusehekki olime seetõttu kolm korda ümber istutanud, aga lilleistanduse asukohta me ju ei muutnud.
Aia taha rajasime kuurideni juurdepääsutee. Põhipõhjuseks oli aga see, et ülihoolsad traktoristid meid jälle koomale ei künnaks.
Kruus toodi kohale küll suurte kalluritega, kuid laiale vedasime ta käsikärudega ja tasandasime rehade ning omatehtud rulliga. Aias on siis veel alles paar viljapuud, kelle üks külm talv endale sai, peast seda aastaarvu ei mäleta. Igasugune väike muutus toob kaasa suured ja veel suuremad ümberkorraldused. Kui 1998.aasta sügistalvel ostsime maad aia laienduseks juurde, jäi kuusehekk kuidagi kummaliselt ja põhjendamatult keset aeda. 1999.aasta kevadel tegime raske otsuse. Kahe tunniga oli ta maha saetud ja ka kohe tuleroaks saanud, 15-aastast kuusehekki ju enam nii naljalt ümber ei istuta:D

Meil vedas, sest just kuuseheki serva alla olid veetud sovhoosipõldudelt paar kivihunnikut ja need kulusid ära väikese perve kindlustamiseks. Ja nüüd avanes mul võimalus istutada ometi kord niipalju puid ja põõsaid kui hing igatses. Valisin sellele kohale mitmeid erivärvilisi kukerpuu-, lamavaid tuhkpuu- ja mõned huvitavamad enelasordid. Põõsaste vahele ja kivide alla paigutasime plastkotiriide ja katsime kogu istutusala sõelmetega.

Selle hekikoha muutus tingis kogu aia ümbertõstmise. Sinna, kus oli olnud muru, said püsikud ja vastupidi. Kogu ümberkorraldus võttis aasta. Istutusaluse maa kaevasin üksi ja kaevasime kahekesi, vedasime ja lisasime savile korralikku mulda. Taimede ümberistutamisel oli vaja eelkõige arvestada nende nõuetega, mitte minu jõudmiste või soovidega. Nüüd muutus aed selliseks, et kogu istutusala juskui embas pisikest muruplatsi ja suvemaja. Teele puistasime ka mulda ja lasksime tal rohtuda, ta oli oma ülesanded täitnud.
Selliseks muutus aed aia tagant aastal 2000

ja selline nägi ta välja eelmisel aastal.

Täna näeb see koht välja selline. Hommik on küll väga pilves ja sombune, seepärast on ehk pilt ka veidi nukker, tulbid on ju ka õitsenud. Kuid- punane värvus on kadunud. Sel talvel said kahjustada kõige rohkem meil kukerpuud. Ootasime siiani, aga eile võtsime maha hukkunud põõsad. Need, kes vähegi elumärki ilmutasid, lõikasime elusa osani tagasi. Ilmselt nad taastuvad kenasti. Iseküsimus, kas nad saavutavad ka sordiomase vormi, sambad muutuvad tavaliselt peale sellise lõikuse laiuvateks põõsasteks.

Kahju? Jah, muidugi. Aga eks me ole harjund sellega, et aiapidamine toob alati mingid kaod kaasa ja selleaastased polegi veel need kõige hullemad, sest suurepäraselt on talvitunud need aiaasukad, kelle hävingus olin ilmaaegu ette olnud väga kindel.

Pihta said sel talvel kadakatest `Arnold´ e. `Sentinell` ja `Golden Cone´. Nad on palju talvi ja kevadeid end suurepäraselt ülal pidanud, aga sel aastal on nad absoluutselt kõigis aedades nagu rebased vaatamata varjutamisele. Nädal tagasi pritsisime neid ka fungitsiidi ja insektitsiidi seguga, sest tavaliselt ronib säärastele kahjustustele kohe maiustama seen ja sellele järgnevad kiiresti ka kahjurid. Aga need okaspuud on sügiseks ilmselt täielikult taastunud.

Maha lõikasime ka ühe üle 20-aasta vanuse ´Grefsheimi´, kes oli lumekoorma all täiesti laiali vastu maad vajunud ja ise enam ei tõusnudki. Nii vana põõsas on alati targem välja vahetada, sest lõikusega `Grefsheimile´ ainuomast vormi enam ei saavuta.
Ainsana on veel kahtlane ikkagi see roheline roos:(, ootame-vaatame.
Aed täna hommikul

Ma olen küll tulevikuinimene, aga sel talvel olen leidnud üles palju vanu slaide. Ja nüüd tükib kuidagi vägisi ajalugu mu tänastesse tegemistesse:)

See sirelihekk on alles praegugi ja õitseb ka samamoodi- varvastest pealaeni. Me oleme teda küll veidi harvendanud ja noorendanud, aga üldmulje on sama. Sissesõidutee alguses vasakul aga ploomipuid enam pole ja tee alguses on nüüd ka värav. Ei saanud me ju tookord posti panna keset põldu ja pealegi lõppes me krunt just sirelite joonel.

Veel üks vastrajatud koht just sellestsamast ajast. Siin on küll pildistatud ilmselt iiriseid, aga kogemata on jäänud pildile hoopis huvitavam koht.
Kogu see suur aia ümbertegu oli valmis kahe aastaga. Täna tundub see uskumatuna, sest meie käsutuses olid põhiliselt ainult nädalavahetused. Kahjuks on kogu see õuel valitsenud segadus- mulla-ja turbahunnikud, kaevatud maa, ülessongitud tulevane muruplats, osa taimi kastides, osa juba uues kohas jne, jne - pildistamata.

Tahtsin neid eelmise foto noori puukesi pildistada samast kohast, aga et ette jääb ´Acrocona`, ei õnnestu enam sama vaadet tabada. Veidi teise nurga alt...:)