EI SEEDRID, EI PALMID...

ei vasta vist enam päris tõele see laulureake. Vist ikka kasvavad küll, eriti kui mõni väga lihtsameelne sellega üritab hakkama saada:D
Eile, kui mu uustulnukate jalad said vannitatud-pestud, pead kuivatatud ja lõpuks ka potistatud, siis õhtul viimase tööna leidis oma koha ka Hansaplantist kaasa taritud Wagneri karuspalm (Trachycarpus wagnerianus).
Et ta on ju ikkagi säärane eksoot, ei saa teda istutada mingisse püsikupeenrasse. Palm vajab enda eksponeerimiseks ja uhkustamiseks siinsetes oludes täiesti omaette kohta ja ruumi. Maja seina ääres on tal ka soojem ja turvalisem kui päris lõõtsuvate tuulte meelevallas olles. Muidugi sai ta siin kohe ehmatuseks esimese öökülma, lehed olid tal siis täiesti härmas:), eilse keskpäevase kõrvetava päikese ja täna piitsutab teda vihm. Pea kõik võimalused, mida meie ilmastik pakkuda võib, on talle nüüd tutvustatud:) Ja tänane ilm ise on ju ka paras katsumus. Paks udu on vajutanud taeva päris vastu maad ja see pimedus on vähemalt minu jaoks lausa tappev.
Kirjanduse andmetel talub karuspalm päris normaalselt kuni -15C, aga Jaapani mägedes on ta lühiajaliselt vastu pidanud isegi - 27C. Muidugi, nii lihtsameelne ma ikkagi pole. Meie talv erineb sootuks Jaapani mäestike omadest, aga sügiseni on aega välja mõelda, kuidas teda talvitada. Vähemalt esimesed aastad.
Kivil ta jalamil on ka oma lugu. See on kunagi ammu kaasa toodud Lätist ja ta on puhas looduse looming, inimkäsi ei ole teda kuidagi järgi aidanud. Ja siin meie juures on see neiuke endale hakanud lokkidesse ka tutikesi seadma:) Imelik aeg see kevad. Minu jaoks elle aasta oma eriti. Mitte kuidagi ei saanud tegutsemiseks hoogu sisse. Ja nüüd äkki ärkas mingi seletamatu jahikirg:) Laupäeva hommik oli soe, aga sombune ja uduvihmane. Reisida on muidugi sellise ilmaga parem kui lauspäikesega. Võtsime suuna põhja. Mida edasi, seda hullemaks läks sadu ja temperatuur muudkui langes. Tuul oli ka nii vastikult külm, et ega eriti väljas nüüd küll olla ei tahtnud.
´
Vaatamata sellele liikus minu suureks üllatuseks Hansaplandis üsna palju rahvast ja nende kärud olid ostudest kuhjapeaga täis. Muidugi, väljasolev sortiment oli tänu jahedale kevadele üsna kasin. Paljud lilled ja lehtpuud pole isegi kasvutunnelites ju end müügikõlblikuks muutnud.
Hämmastas, et vaatamata varasele ja õigeaegsele varjutamisele, olid seal hullusti kannatanud okaspuud.
Kohtasin üht head tuttavat, suurte kogemustega aednikku, kes kurvastas samuti oma okkaliste pärast ja kes nende heaks olid teinud õigel ajal kõik, mis vähegi võimalik.
Kaasa võtsin juba näidatud palmi, muud pudi-padi pisikesi okaspuid ja mehe rõõmuks lubasin kaasa anda ühe oranzhika pojengi `Coral Charm`. Selline toon meil ju puudus.:) Kuna pojengid pole need päris minu hingelilled, siis Itoh-hübriide ma kasvatama ei hakka isegi uudishimust mitte.
´
Edasi viisid rattad meid Trummlandiasse. Sealt võtsime, vaatamata tõeliselt jubedale ilmale kaasa kõige paremad ja soojemad muljed.
Kõigepealt hämmastas ja võlus mind see koht pildil. Eks neid sääraseid köögiviljapeenraid olen ju ennegi näinud, aga nad haakusid seal kuidagi nutikalt ja eriliselt iluaia osaga. Ma kohe kujutan ette, kui hästi seal hakkavad varsti rohelised mütsid mõjuma.
Veidi eemalt vaadates ei saanud ma algul aru, mis materjalist need peenrad küll tehtud on, sest langevas päikeses paistsid nad veidi helklevad ja nagu nats roostesed. Siis aga selgus, et kogu ehitus on puidust ja kaetud mingi väga huvitava värviga. Mõtlesin, et eputan rohkemate fotodega, aga üks käbe perenaine ei jäta küll midagi teiste hooleks:)
Vastrajatud muruplatsi keskele jäänud metsakuklase pesa jätab tulevikus ka tõenäoliselt veel põnevama mulje.
Ja Trumm võib ju seletada teistele, kuidas peab tempot maha võtma ja puhkama jne, aga ise rassib ja rahmeldab nii, et pole aega ei hingata ega ninagi pühkida. Ma lihtsalt ei kujuta seda endale ette, kuidas võib üks inimene olla nii sajakäeline ja sajajalgne, et tal on korraga mustmiljon tööd käsil ja et ta ka igale poole jõuab. Ma oleksin ammu kergema vastupanu teed läinud ja nii mõnegi jupi kuskil valmiskaubana ostnud. Aga ei, isegi köögikappide uksed enda värvitud ja käepidemed ja siinid ja puha. Needsamad peenrakastid.. egas nende tegemist ju mingitele abilistele usaldata. Kui keegi appi kutsutaksegi, siis ainult kõige prostamateks abitöödeks. Killustikuveoks näiteks:) Kõik muu tuleb endal tõsta, teha ja paigaldada. Ja kogu see töö, mis tehtud, on nii perfektne, et pooltel firmadel, kellel need peaksid põhitööks olema, peaks absoluutselt igat asja vaadates küll väga-väga häbi hakkama. Ja mina tõmbusin nii mõnegi koha juures üsna kössi, sest mulle tundusid need tegemised ikka üüratult rasked.
Ja sellest ei saa ma ka hästi aru, kust see aeg küll kogu selle kupatuse jaoks küll võetakse ja kus kõik need oskused aiandada, ehitada, nikerdada omandatud on. Ja veel see ettevõtmine, tahtmine ja visadus... Kogu see tegevus seal väärib ainult kõige kõrgemaid hindeid.
Ja see, mis on pooleli, on lihtsalt pooleli ja ma väga loodan, et neid poolikuid asju jälle kõiki korraga ette ei võeta.
Ja vastuvõtt ise - ei tea küll täpselt, kui ruttu sellega võiks harjuda. Aga, et end mitte päris laiskvorstiks muuta, ei tohi sellises kohas, kus sulle vaat` et isegi söök suhu pannakse ja kõik muud mõnud pealeselle, rohkem kui 2 päeva olla. Nii head asjad võivadkiiresti halvaks harjumuseks saada:)

Edasi sõitsime siis Nurka. Läksin sinna kindla sooviga saada üks pulkmänd:) Ja sain kah. Noh, muidugi muid puid ikka kah. Aga sama lugu, paljud aastaid hästi kasvanud okaspuud kõrbenud:(, isegi nii hullusti, et mõned värava kõrval ilutsenud on lausa maha saetud.
Ka meie aias ju nii mõnedki kadakad, kes pole kunagi kannatanud, on sel aastal rebasekarva.
Tänavu mõjus neile ilmselt palju negatiivseid faktoreid korraga ja milline see kõige toimivam oli, ei oskagi ju arvata. Pikalt kestev külm, paks lumi, ere päikesekiirgus juba jaanuaris, pimedus -mul osa mände, kes olid ladvani lumes, on siiani kollaka jumega.
Ega need eelnenud soojad talved ka midagi head ei teinud. Puittaimed ei oska enam kuidagi käituda meie heitlikes ilmades.
Korraks mõtlesin, et põikaks ka Haideaeda sisse, aga auto oli puid täis ja koduigatsus kah juba nii suur, et enam mingeid haake ei teinud, sest ega sealt ju ka tunniga tulema ei saaks.
Jääbki midagi ka järgmiseks korraks igatseda.
Täna hommikul sai paika musta männi (Pinus nigra) sort ´Green Tow`. Aga tema kaaslane ja ümbruse korrastus ja pildid peavad veidi ootama. Ma lihtsalt ei lähe sellise padukaga enam õue.