TRIIBUD-TÄPID

Eelmise nädala lõpus hakkas kostma halinat, et olevat vahetust vaja. Muidugi, talvel kudusin sokke vaid ühe paari. Nii igaks juhuks, et äkki läheb vaja. Nüüd selgus, et hoopis puudu tuli.
No kui vaja, siis vaja. Ega lapsuke saa paljaste varvastega lumes käia. Haa, ja siis selgus, et kui ma kiiresti tegutseksin, saaksin selle varupaari teisipäeval (s.t. eile) üle anda.
Enne, kui sain appi hakata, pidin tegema inventuuri. Teadsin, et mul on igasugu segulõngu, aga sobilikku villast pole. Ei teagi, kas tänapäeva poevillane ongi see kõige inimsõbralikum lõng. Pole meil ju aimugi, milliseid kemikaale villast lõnga saamiseks kasutatakse ega sedagi, millist keemiat värvid sisaldavad. Katalooge vaadates on beebilõngade hulgas enamuses millegipärast just sünteetikasegune kraam.
Terve reedese päeva sorteerisin oma varandust. See oli huvitav. Aeg-ajalt tulekski kõiki oma varusid inventeerida, saaks ise ka teada, mis olemas on. Leidsin  korraliku hunniku tokkide ja kerade jääke, millest midagi suurt teha ei anna, aga nüüd läksid need nutsud asja ette. Lõngajääkide vähendamise planeerisin nädalavahetuseks, palju siis selle ühe paarikese kudumine ikka aega võtab. Esmaspäevaks  olid mul ammu kavandatud muud tegemised.
Triibu-ja täpilõngadega on see häda, et keri neid edasi-tagasi ja mõõda, palju tahad, millimeetrine eksimus võib kaasa tuua suured nihked. Triibud saab küll enamvähem paika, aga täpid tantsivad ikka seal, kus neile meeldib. Üleüldse sobiks mulle hoopis rohkem, kui sokid-kindad võiksid olla täiesti erinevad, paarilise kudumine on väga igav tegevus. Miks ei võiks üks olla sinine, teine punane? Töö läheks lõbusamalt ja kandja päev oleks ka hoopis lustakam.

Esmalt valmisid jalgpallitriibikud. Aiainimesena ütleksin, et hoopiski "kevadised taimejõed". Varakevad aias on huvitavalt lainetav nähtus. Kui lumekupu arglik kuldne käeviibe päikese tervituseks välja arvata, järgneb Suurele Valgele ju valge. Ei tea, kas need esimesed õiekesed ei julge end värviliseks mõelda, aga miskipärast püüavad nad lumega samastuda ja end häbelikult sinna ära peita.  Valgele järgneb kevadtaeva peegeldusena siniste õite meri koos mõne rohuliblega, kus pesitsevad ka mõned paiselehed ja esimesed võililled. Enne, kui aed pillavalt värviliseks muutub, läheb  aega.

 Kes on öelnud, et ühe pisikese mehikese sokikestes ei tohi roosat olla? Triibu-täpiline rõõmus "lilleniit"

Põlvikud " sügisene samblapeenar" , värvilistele lehtedele on juba langenud esimesed helbekesed.

Talveni ma ei jõudnud, aga see-eest on väikemehel kodus olemas helehallid pajutibud:). Kõigiks nädalapäevadeks sokke veel ei jätku. Mu sokid võivad pildil veidrad välja näha, eriti kui nad üksteise peale on pandud.  Ma ei saa siiamaani aru, milleks on neile vaja kududa sääreossa pikad soonikud. Tean, et minu oma istuvad jalas hästi, on mõnusad kanda ega roni kunagi talla alla kortsu. Pildistasin neid nii nagu nad varrastelt tulid, ei pressinud ega aurutanud neid.
Kudusin sokke nats erinevates suurustes, et ei peaks jälle kohe hädapasun hüüdma hakkama, kui esimesed väikeseks kipuvad jääma.
 Suvel ma vardaid kätte ei võta.
Ja seda pühapäevast kellade kruttimist pole ma eladeski sallinud!