Märts, ehk siis viimane talve poolkuu oli sel aastal lausa imeline. Päikest, valgust, puhast kargust, sära ja sillerdust jagus niipalju, et isegi eelneva nukra pimeduse sai otsasaanud talv andeks. Kohe kahju oli teda minna lasta, ja ju tal endal ka see meel väga rõõmus polnud. Näitas teine üsnagi virilat hämarapoolset nägu, pisaradki olid tal sedapuhku suured, tihedad ja valged.
Vaatamata sellele, et asemele astunud kevad piilus pilve tagant rõõmsama olemisega, on tal ikka veel päris korralik talvekasukas üll. Egas kalendrikevad tegelikult ju ei tähendagi õitsvat sumisevat lilleaasa nagu ta inimeste unistustes olla võiks, vaid lihtsalt seda, et tänasest muutuvad päevad ööst pikemaks.
Mulle meeldib, et päevad, nädalad, kuud ja aastad erinevad üksteisest. Kui oleks täpselt ette teada, mis ja kuidas tulemas, muutuks elu väljakannatamatult üksluiseks ja igavaks. Kahju, kui poleks enam millegi üle üllatuda. Ma võin paljustki unistada, aga seda, mis vääramatult tulemas, ma nii kirglikult ei ootagi, pigem naudin ma veel tänast päeva, sest sedagi pole ju enam kuigi pikaks antud. Olematus pole mind kunagi köitnud, sest siis ei märkakski seda, mis parasjagu käes olemas.
Nojah, aga kevad, see kõige uue algus, oli ikka vaja kuidagi vastu võtta. Kui vaim kõigist suurematest ja väiksematest sahmimistest väsis ning tundus, et kõik targad mõtted ja ilusad sõnad on maailmast otsa saanud, võtsin käed appi.
Kingakestest on ju alati ühel ontlikult daamil puudus :)
ja kui nad kord olemas on, vajavad nad ka sobivat kostüümi. Ega mul selle jaoks palju aega polnud, tegin teda poolvargsi muude kiirete toimetuste vahele, ise suurt hirmu tundes, et lapsuke saab suureks enne, kui rõivad valmis. Lapsel kasvavad käed-jalad rutem kui keha, seepärast kudusin kõigi soonikute ja kudumi põhiosa vahele auguread, mida saab vajadusel tagasi pöörata ja kui vaja, siis neid alla keerates pikkust juurde anda ning seotavate paelakestega õige pikkuseni timmida. Lõngaga läksin ka alt, pidi olema ilus heleroosa ja tulem ühevärviline, aga oli ta hoopiski hallika jumega, mida rida edasi, seda masendavamaks asi muutus ja seepärast lisasin kantidele rõõmsamat tooni juurde. Kuidas ma ta pildistamiseks nii kõveralt lauale asetasin, nägin hoopis hiljem, tegelikult on kõik ääred ilusad sirged.
Täna varahommikul -15,2C, keskpäeval -8C, päikesepaiste, tuulevaikus.
1.Väga nunnud! Neid nii mõnus kududa.
ReplyDelete2.Aitäh Sulle! Vaatasin oma blogi ajalugu ja ,,jube,, hea ikka võrrelda...näiteks möödunud aastal oli meil juba hoov puhas. Uskumatu!
3.Aga mis oli 10 aastat tagasi?! Sul kindlasti on teave selle kohta.
Jajah, selline see kevad on. Naised ei motle muust kui mis selga panna ja rääkima kipume luuletades :)
ReplyDeleteLillekasvatajal jälle õigus :D
ReplyDeleteFantastilised jalavarjud ja kostüüme ka. :) Selle panen ka kõrva taha, et mis osad kiiremini kasvavad :D
ohjummel, mis rooooooooooooosa! :)))
ReplyDeleteaga armas
mde, kollased sobivad kõigile ;)
ühed ilusad hallid on juba igapäevases kasutuses ja vajavad vaheldust :)
Ohh, Sa kirjutad ikka nii armsasti... nii mõnus on lugeda! :)
ReplyDeleteKostüüm ja papud on väga kenad, kollased tutid on vallatud, aga vat need kõpskingad on kohe imelised!
Ega see kevadki tulemata jää, üks päev tuleb ta nagunii... aga et on päikest ja valgust ning päevad on pikad, on küll ütlemata mõnus :).
Küll on ilusad asjad! Kollased tuttidega on mu lemmikud. Ja see roosa pole põrmugi hallikas, väga ilus roosa on.
ReplyDeleteKüll on vahva, kui pisiperele riietesse on vanaema südamesoojus sisse kootud :)
ReplyDeleteNeil lastel veab, kellede emad ja vanaemad nii ilusaid asju oskavad teha.:)
ReplyDelete:) On ikka supernunnud küll!
ReplyDelete