TEE

Oli meil pisike-armas suvemaja ja väike ilus-korras aed, mis aga mahutas üllatavalt palju erinevaid, huvitavaid taimi ja kuhu mahtus tegutsema kogu meie pere.
Ühel päeval jõudsime aga veendumusele, et see idülliline, sissetöötatud, rutiinne, mustlaslik elu pole päris meie jaoks ja nii tegime tagantjärele vaadates päris hullumeelse otsuse.
Igaüks, kes midagi teinud, teab, et ka väikseimgi muudatus elus võib kaasa tuua suured muutused. Suur muudatus toob aga kaasa kaose, eelkõige ümbruses. Mitte ükski asi ega aiaosa ei tundunud enam oma kohal olevat ja rohkem kui pool senitehtust kuulus ümbertegemisele. Kogu selle aja olid meie lahutamatud kaaslased igasugu hunnikud, virnad ja riidad, mis paljunesid kiiremini kui sajapealine lohe.
2003 suvi. Hunnik annab aimu millegi tegemisest. Nõlval paistavad juba õige pisut välja istutatud puud. Teeäärne hekk puudub. 2004 varakevad. Majatagused hunnikud ulatuvad üle vundamendi, maja ees ja kõrval on pilt veel hullem, seal on ka veel kraave, valle ja hunnikumaterjalide valik hoopis suurem:)

2004 kuulus ehitusele ja ümbrusele ei jätkunud küll mingisugust hetke. 2005 - terve suve koristasime ja virnastasime ehitusmaterjali jääke ja tasandasime majaesise. Muu aed vajas samuti hooldust. 2006- et maja poleks väga alasti, ehitas mees majaesise terrassi, viimastest plokihunnikutest tekkisid kööguviljade tarbeks kõrgpeenrad.

2008 sai lõpuks ometi korda ka majatagune ja oma koha leidsid ka seni krundilt hunnikutesse korjatud kivid.

Põhjapiirile eelmise jätkuks istutatud kuusehekk on ka veidi kõrgust võtnud. Ma ei arva, et kogu õu peaks olema tarastatud, aga mulle meeldib kui seljatagune pole väga paljas.

Sellesse müüri istutasin kogu mägisibulate kollektsiooni ja abikaasa lisas ka oma kaktused. Et siis selline sukulentide kasvukoht.

2008 aasta sügis.

Nüüd oleks võinud juba mõelda väravale ja teele. Siiani liiklesime hunnikute vahelt ja kõrvalt, autoga sai kohe treppi, aga see tähendas, et lääneküljele ei saanud veel mingit muru külvata ja kuigi uus, tundus elamine kuidagi armetu ja mahajäetuna.

Aga kuhu täpselt see värav peaks tulema ja kuhu viima tee? Ehitatakse küll sümboolseid väravaid, aga see polnud päris meie jaoks. Meile tundus vastuvõetamatuna riputada värav kui üks väga oluline kodu sümbol olematusse, lihtsalt õhku.

Tee ja värav pole asjad iseeneses. Minu jaoks on neil hoopis sügavam sisu. Tee on teekond, rännak, kulgemine. Tal peab olema mõte, ta peab laskma ringi vaadata ja ta peaks siduma nii erinevaid ehitisi kui muid aiaelemente ja haakuma haljastusega.

Ja nii pidi mõlemad veel veidi ootama kuni valmib järjekordne ehitis.

2008 oktoober. Ilus pikk sügis lubas selle valmis ehitada kuni värvimiseni.

Peale selle kombikuuri valmimise 2009 a. kevadel leidis värav endale oma loogilise koha ja ka selge oli ka tee asukoht. Eelmise aasta kevadel oli meil veel palju muid tegemisi ja kuigi tee valmimine oli küsimärgiga kavas juba jaanipäevaks, ei näinud me midagi halba ka selles kui ta oleks sügiseks valmis saanud. Ehk olekski see nii läinud kui me oleksime teinud valiku poes külluses leiduvate kivide hulgast, aga mees otsustas säärase riistapuu kasuks. Küll sai juba 2008 sügisel korrastatud ka see majakülg ja istutatud tulevase sissekäigu kõrvale kääbusmännid ja roosid.

Mingi väike jupike sai ka suvel valmis, aga mahamärgitud tee-ehitus ei edenenud mitte kuidagi. Ikka oli midagi muud ja väga kiiret teha ja poolest suvest segas juba ka lakkamatu vihm. Eks seepärast need eelmise aasta juulipikud ehitasidki eraldi valatud värvilistest kividest sellise eluka meenutamaks seda, et ei hüpelda ühe töö juurest teise juurde.

Selle aasta kavades oli tee meie esimene prioriteet. Aga ega päriselt ei lähe nii nagu tahad. Vaja oli likvideerida talvekahjud, aed kevadel korda saada, niita, niita, niita...ja aega tundus kuni jaanipäevani väga palju ees olevat.

15. mail töö siiski algas. Enne seda pikendasime veel müüri ja ma istutasin sellesse kevadel ostetud sammasmänni ja ühe kääbusmänni kera.

Ja siis tee-ehitus seiskus jälle. Valamistöid vihmaga ei tee. Aga, et aega oli mõelduni veel kuu, siis polnud erilist kahtlust, et ta valmis ei saa.

13.06. Jäänud on veel jupike

Ja siis hakkasime vihma üle kavaldama, sest mitte ükski päev ei lubanud õues teha rohkem kui paar tundi. 21.06 Tee ja värava vahele panime igakord barrikaadiks kolakad ette, et keegi kogemata värskele valule ei astu. Hekk on juba kord pöetud.

22. 06. Ärkasime vara, juba 5.30. Vaim ja tahe olid valmis ja selle päeva plaanis oligi tee lõpetamine. Ja mis meid tegelikult ootas? Taevast kallas kui külma dussi me suurtele soovidele rohkem kui pangetäite kaupa külma vett. Hommiku- ja lõunauinakud tehtud, tusatsetud, nukrutsetud, ilma peale kurjustatud.

Ometigi päris hilja õhtupoolikul vihm lakkas ja laskis meil tee lõpuni ehitada. Pildil on see viimane jupike väravaesine tumedam osa. Ka tee alguse vasakpoolne tumedam osa on valatud mõni päev tagasi, aga ta on juba käidav.

Veel on vaja korrastada ta servad, vasakult välja vedada kruusa, asemele tuua paar kärutäit mulda ja see siis murustada:)

Aga ta sai jaanilaupäevaks ikkagi valmis!

Kui ma nüüd neid fotosid vaatasin, siis tikkus pähe mõte, et tee polnudki meil ei selle ega ka eelmise aasta, vaid hoopis sajandi projekt. Täna võin siis öelda, et ehitus on lõppenud.

Et aiatöö kunagi ei lõpe ja seal aegajalt midagi sünnib, on loomulik.

Mingeid uusi projekte ma enam välja mõelda ei viitsi, kõik mis ripakil ja pooleli, on vaja korda teha. Kui seda mehele eile ütlesin, sain igavesti pika, kahtleva ja mõtliku pilgu osaliseks ja siis tuli naerulagin...

Aga need hunnikud seal värava taga? Küll leiavad ka nemad oma koha. Ja kus saab nüüd istutuspotte, -molde ja -künasid:D

Tegelikult peaks korda tegema kui mitte rohkem, siis vähemalt vana maja trepi:)
Aga täna ei tee me midagi, isegi metsmaasikaid ei viitsi korjata:) Ja neid on niiiii palju.
Ja ka homne päev on planeeritud looderdamiseks.