ROBIINIA

Robiinia ehk ebaakaatsia (Robinia pseudoacacia) tõi meie rajatavasse parki tütar. Nüüdseks on ta seal kasvanud ja õitsenud üle kümne aasta.
Liblikõieliste sugukonda kuuluv isegi kuni 35 m kõrguseks kasvada võiv puu on pärit Põhja-Ameerika idaosa mästikest, kus kasvab võrdlemisi piiratud kohtadel. Euroopasse toodi ta 1601.aastal Kuidas teda kasvatada, ma ei tea:)
Suhteliselt külmaõrnana soovitatakse ta istutada tuulte ja külmade eest hästi kaitstud kohtadesse või temast mandril üldse loobuda ja kasvatada vaid saartel. Meil kasvab ta lagedal, kõikide tuulte ja tormide ning külmade meelevallas. Peale istutamise ta kiratses, paar korda külmus maani, sammaldus, ei võtnud kõrgust ega andnud juurevõsu. Võtsin kätte ja istutasin ta paar meetrit endisest kasvukohast, veesoonest, eemale. Võibolla see ongi tema kasvatamise juures kõige olulisem. Nüüd õitseb ta igal aastal. Vaatamata talvele ei külmu ka päris noored võrsed ega õiepungad ja laiutamiseks (ta annab ohtralt juurevõsu) on tal ka piisavalt ruumi, sest seda valgevahulist uimastava lõhnaga põõsast lihtsalt peab palju olema. Vanemad tüved on muidugi hoolega ka kõrgust kasvatanud.
Mina olen näinud üle 15 m kõrgust puud, kes oli aga teadmatusest istutatud kohe kahekordse kõrge viilkatusega maja külje alla ja ta oli enda alla matnud pool maja ja katuse. See puu saeti maha, aga tema üle 50cm diameetriga pakud on veel praegu meie aias ühes istumiskohas. Robiinia puit on väga tugev ja kõvaduselt on teda võrreldud tammepuiduga.


Puhkeb ta tavaliselt vahetult enne jaanipäeva ja pole ka käesolev pikk ja külm talv tema harjumusi muutnud. Mõnikord püüab ta teist korda õitseda ka soojal sügisel, kuid siis on ta õisikud lühemad ja neid on vähe.