Ma luban endale igal kevadel, et lõpetan kaootiliste postituste tegemise ja pühendun kindlale perekonnale, liigile või sordile. Aga kussa saad kui iga päev toimub aias midagi põnevat ja et kõigele pihta saada, tulebki joosta ühest aia otsast teise nagu tulekahju kustutades. Ja pealekauba võivad ühed perekonnasisesed arengud kesta nii pikka aega, et nii mõnigi postitus lükkuks hilissügisesse.
Mitte kuidagi ei saa ju fikseerimita jätta näiteks seda, kui ilusad ja sügisestest erinevad on kevadel hariliku lehviklehe lehed.
või siis mitte imetleda üht pulksirget amuuri tulivõha `Bockii` ärkamist.
Meil kasvas ja paljunes palju aastaid norulille puhmas. Mingil seletamatul põhjusel ta eelmisel kevadel enam ei tärganud. Õnneks oli sõpradel teda pakkuda ja nüüd ta juba õitsebki. Nii tore, et ta jälle olemas on
Kobar-varjuliilial on õiealgmed moodustunud, aga õitsemiseni läheb veel veidi aega.
Fastsinatsioon. Üsna harvaesinev nähtus, mida olen näinud vaid liiliatel ja mille tekkepõhjust pole siiani suudetud välja selgitada. Nähtus pole püsiv, järgmisel aastal teda samal sordil ei kohta. Arvatakse, et tegemist võib olla mehhaanilise vigastusega kas sibulate ülesvõtmisel või istutamisel või hoopis nende kasvu alguses mingile takistusele põrgates. Seletatakse varte ja õienuppude kokkukasvamist ka ebasoodsate talvedega, kus temperatuurikõikumised on suured.
Kamtšatka kevadvõhk on taim, kes väärib päris kindlasti veidi pikemat postitust.
Looduslikult kasvab ta Kamtšatkal, Kuriili saartel ja Jaapanis niisketel lodumaadel või märgadel veekogude kallastel. Tema leheroseti kõrguseks on tavaliselt 30cm, aga väga heades tingimustes võivad lehed kasvada isegi meetri kõrgusteks.
Õievarre pikkuseks on tavaliselt umbes 30cm. Kuna ta on varane ärkaja, kannatasid tänavu ta leheotsad ja kogu rosett on tavapärasest väiksem ja madalam.
Mulle meeldib kui ta valge katteleht pole veel täielikult avanenud, ta on siis elegantse skulpturaalse kujuga.
Kamtšatka kevadvõhk on valgust armastav taim. Õitsemiseks ja paljunemiseks vajab ta viljakat, kogu vegetatsiooniperioodi niisket pinnast.
Kattelehe avanedes oleks nagu praegu veel rohelise õisiku põhja juurde asetatud väike tuluke. Isegi loojangu ajal on tajutav tema helendav kuma.
Siin on see paremini nähtav
Paljud inimesed arvavad, et võhad muutuvad aias tänu isekülvile kiiresti umbrohuks. Kamtšatka kevadvõhaga seda probleemi pole, pigem on tegu tema alalhoidmisega, sest läbikuivamist ta ei talu
Meie saime esmaspäeval korraliku vihma ja maa on sügavalt kastetud. Parim aeg külmaõrnade köögiviljade seemnete külvamiseks.
Sellega võiks väga rahul olla kui hein ei kasvaks mitu meetrit sekundis.
Ma loodan, et see jääb enamvähem viimaseks sodiladu postituseks ja järgmised tulevad hoopis teistsugused, aga mine sa tea, mida aed sunnib tegema
Praegu ongi aeg, kui aias kogu aeg midagi muutub. Teaduspostitusi on talvel aega kirjutada ja lugeda :)
ReplyDeleteFastsinatsiooni nimetust sellisele taime moondumisele kuulen esmakordselt. Kamtšatka kevadvõha tulemine on põnev.
ReplyDeleteKevadvõhk on tõesti erakordselt elegantne. Mulle meeldivad emotsionaalsed ja rõõmu täis postitused sellest, mis aias just parasjagu toimub.
ReplyDeleteVäga vinge välimusega see võhk. Aga see ongi hea, kui liiga "akadeemilised" ei ole blogipostitused. Mõnus lugeda nn kergemat kirjandust ka vahel.
ReplyDeleteKevad on nagu kingituste avamine, yläatust ja rõõmu jätkub.
ReplyDeleteKui leppida teemapostitustega, siis tuleks neid ju iga kord mitu erinevat teha. Aga milleks. Niigi on tore ja hariv lugemine.
Väga elegantne võhk tõesti! Ja minul ainult segapudrupostitused tulevadki, muidu ma peaks neid vist päevas sada tükki treima :D
ReplyDeleteToredad ärkamised, just need "algused". Sellised imelised muundumised :)
ReplyDeletekaunis on see tõesti!
ReplyDeletejamulle meeldivad need õhinaga läbisegi postitused :). süsteemi vajamisel loen ma parem seadusi :P