MÄLUST, MÕÕDIKUTEST, ILMAST JA ÜLEÜLDSE...

Inimese mälu on teatavasti selektiivne. Tal on võime ajas lahustuda, hägustuda ja moonduda, mõnd sündmust ilustada, paigutada olnut sinna, kus ta pole eales asetsenud ja muuta kogu minevik enda jaoks selliseks nagu me oleksime tahtnud teda näha või vähemalt tahaksime meenutada. Seepärast ongi vaja mõned sündmused täpselt dokumenteerida, et millestki siin maailmas jääks järele täpne jälg ja sündmus asetseks seal, kus ta tegelikult asus ja näeks ka välja, nagu ta toimus.
Lumekihi hindamiseks on meie aias paar kohta e. mõõdikut. Eile saime sellele järjekordse korraliku sahmaka lisa. Aprilli alguse jaoks mitte midagi erakordset, aga, et talvelumi on sulamata, siis on ta tänavune praegune kogus siiski kokku erakordne. Kui mõni päiksepäev aurustaski veidi teda vähemaks, saime eile kõik mitmekordselt tagasi.
Kus siis ikkagi on kõrgpeenar? Eelmises postituses ta serv veidi paistis, täna on ta vaid aimatav.

Üks selline hea mõõdik, musta kivi koht, pole praegu vastu päikest pildistatav. Aga ka aia põhjaküljel asuv pink annab toimunust aimu.
Eilse saju algus

ja tänane hommik.

Alustasin juttu mälust seepärast, et kui sündmus pole seotud millegi väga isiklikult tähtsaga või ta tundub meie jaoks kuidagi ebameeldiv, siis teda justkui polekski olnud või eksisteeris ta mingis ebamäärases ajas. Aga ei tee teda meie mälulüngad olematuks. Eile, 5.aprillil 1969 küll ei tuisanud, aga ka tol aastal oli talvine lumi sulamata ja külma oli isegi rohkem kui tänavu. Lund oli linnas nii palju, et kiirabimasin maja juurde ei pääsenud ja oma pojukest ilmale tooma minnes tuli mul kõigepealt ukerdada sügavas lumes. Sulas see alles kuu lõpuks.
Ja kui ma lugesin neljapäevasest "Maalehest" klimatoloog A.Kallise ülevaadet talve minekutest, on need aastad, kus märts ja aprilli algus olid tänavusega sarnased, tõesti meie jaoks üsnagi haruldased. Alates 1866.aastast on märts olnud veel külmem 13 korral ja 4 korral tänavusega võrdne, vaatlusrea absoluutne miinimum jäävat 1917.aastasse. Viimase poole sajandi jooksul on märts tänavusest veel külmem olnud 1962, 1963, 1969 ja 1987. Ja näe imet, seda viimast,  siiski sümboolselt lähiminevikku kuuluvat aastat ei mäleta nagu üleüldse, seosed puuduvad.
Klimatoloogiliselt kestvat veel kevadtalv, niimoodi nimetatakse aega, mil lumi alles hakkab sulama. Varakevad, kus lumi on täielikult kadunud, on hetkel meie jaoks veel üpris tume tulevik, keskmiselt algavat ta 4.aprillil. Päriskevad saabub aga siis, kui õhutemperatuurid on püsivalt üle +5C. Kõike seda on päris huvitav teada ja et need terminid ei ununeks, on vaja nad ilmtingimata üles tähendada.
Suhetes loodusjõududega ei olene meie soovidest ega tahtmistest tegelikult mitte midagi. Kõik läheb nii nagu ta minema peab. Mulle tundub, et mida rohkem me halame ja hädiseme, seda rohkem loodus meid narrib ja meie üle naerab. On ju siiski päris huvitav, et nn turvaliste kevadete hulka mahub ka mingi tõeliselt eriline, mida tulevikus meenutada saaks ja mis ei sulandu ühtsesse halli või tavapäraselt lillevärvilisse massi.
Mina olen tegelikult praeguse aja üle isegi tänulik, nii veider, kui see ka tunduda võib. Viimaste aastate talved on mu jaoks olnud üsnagi töised, mis sest, et mul pole selle vastu midagi olnud ja ma olen ikka leidnud aega kõigeks, mis on mind alati köitnud. Suvi on loomulikult mõeldud aia jaoks. Aga juba paar aastat on mu sooviks olnud saada korraga niipalju aega, et ma saaksin läbi lugeda U.Oti kaheköitelise 2000 lk paksuse mammutteose "Best of". Mulle ei meeldi lugeda möödaminnes, jupiti, pikkade pausidega. Ma pean saama raamatusse korraga sukelduda, et öeldu mõte ka minuni jõuaks ja et tekiks mingi tunne, olgu see siis positiivne või negatiivne. Ja just nüüd, alates eelmise kuu lõpust, on mul piisavalt vaba aega, mille saan igasugu süümekateta lihtsalt maha lugeda. Mõeldes ja süüvides. Kõik kirjutatu pole äravahetamiseni sarnased naistekad,  mida lihtsalt läbi hekseldada. Aga ma loen vahel suurima mõnuga ka neid.
Imelikul kombel on mingi sisetunne mu sõrmed sel aastal hoidnud eemal kõiksugu seemnetest ja minu tavapärastel külvipäevadel ei käinud must läbi mingit nõksatust. Millal mul see tahtmine peale tuleb, ma praegu veel ei tea.
Täna paistab päike, külma -4,2C. Hilistalv kestab