RÕÕMUSTADA VÕI HÄDALDADA - SELLES ON KÜSIMUS

Viimase nädala aiaarengud on olnud kiired. Nädalapäevad sooja nii päeval kui öösel on jagu saamas ka meie lumekuhilatest. Täna veel end näitav ja kokku umbes veerandit aeda kattev talve sabake on vast nädala pärast päriseks ajalukku kadunud

Enamik väljasulanud pinda lubas aga eile kogu aia ja enamike taimede seisukorda hinnata. Ja nüüd ma ei teagi, kas kõigepealt rõõmustada ja seejärel hädaldada või vastupidi. Targem on head asjad vist lõppu jätta.
Iga kevad toob endaga mingeid üsnagi ebameeldivaid üllatusi kaasa. Alles olid need lume raskuse all murdunud puud ja põõsad, millest enamikule sai siiski kääridest tõhusat abi ja kui ongi olnud mingeid hukkunud lilli, pole see üldse probleem, sest väga südamelähedased on alati võimalik asendada. Tänavuse talve, õigemini kitsede kuritööd ei osanud ma aga uneski näha, sest kuni 10-aastased puud on meil nende eest kaitstud.
 Nii aga näeb nüüd välja üks minu seniseid lemmikkohti. Kitsed on nahka pannud 35-aastased elupuud.  Need ilusad vormipuud kasvatasin pistokstest. Ei kujuta ette, kas nad nüüd peale hädatarvilikku poolest saadik laasimist muutuvad uhketeks bonsaideks või tuleb neist loobuda :( Õnn siiski, et meil veel kaelkirjakuid pole :)

Olid nad säärased

Teine ebameeldiv üllatus on likvideeritav ja korrastatav. Sügis- talvised vihmad tõstsid veeseisu nii kõrgele, et märts külmutas kivide alla tunginud vee ja praegune sula suusatas pool kallast vette. Päästeoperatsioon küll käivitus, et kivid jäält kätte saada, aga ka kaldad on veel nii pehmed, et kasu sellest polnud ja nüüd tuleb oodata kuumi rannailmu ja tuukreid, et poolsaar uuesti oma näo tagasi saaks.

Kõige muuga võib rahule jääda, puud-põõsad korras,  suurelehised hortensiad on samuti talvitunud üle ootuste hästi. Niipalju, kui ma eemalt nägin, on iga aediirise etiketi juures ka taimepuhmikud olemas. Paari päeva pärast saan ehk sinna vahele, siis on selge, mismoodi risoomid täpselt välja näevad, aga praegu ei saa nende kohta küll midagi halba öelda. Kevadised sibullilled, lumi-ja märtsikellukesed, võrkiirised ja merendera õitsevad nagu alati. Tulbid tulevad, mis mühin. Lumeroosid on veel lume all.
Tulbipuu on ladvani elus. Tähtmagnoolia kipub aga liiga vara lehte minema, ta võiks ju veel pisut oodata.

Aga kui ma teda nägin, tahtnuks ma lendu tõusta. Karuspalm tuli lume alt välja nagu polekski meil talve olnud. Teine katse, kus ma talle mingeid katteid enam peale ei toppinud, õnnestus suurepäraselt. Kui ta nüüd veel paar talve sama tubli on, saab öelda, kas nad siis ikka kasvavad meie maal või mitte.

Riisumiseks, sodi kokkukorjamiseks ja maa kobestamiseks on meil veel nats vara, see on järgmise nädala töö. Hea oleks, kui saaks vahepeal ka ühe vihmasabina. Täna lõikan kibuvitsu, hortensiaid, forsüütiaid ja uurin neid elupuid veidi lähemalt.